Valvan Mirjami und ja ajaviiteks annan väikse ülevaate viimase aja tegemistest.

Mirjam oli vahepeal haige, ilmselt kolmepäevapalavikus - kolm päeva oli palavik üle 38 kraadi ja neljandal päeval läks tips pisikesi täppe täis. Täna on tal juba täitsa kaubanduslik välimus.
Toe najal kõnnib juba ammu, ootame esimesi iseseisvaid samme. Täna tundsin, et kolmas hammas on ka lõikunud. Täpselt kuu aja pärast on esimene pärissünnipäev...

Mihkel on kaks ööd koos H-ga telgis maganud. Üldse näen ma praegu oma poega harva, sest poisid leiavad kahekesi tegemist küll. Mind on vaja vaid kui toitlustusprogrammi läbiviijat ja vahel ka kallistajat. Nojah, vahel olen ma ikka jube tüütus ka, näiteks ei luba ma muru üles kaevata, ujumisrõngaga palli mängida ja iga paari tunni tagant kakaod juua.

Roheliste erakonda mul ilmselt asja ei ole, sest igapäevaseks atraktsiooniks on kujunenud jeebuga ajalehtede järel käimine. Piimapukini on eratee ja sinna võin ma ka Askota sõita. Mihkel võtab siis lehed kastist, mina ei pea oma jalakesi välja tõstmagi. Üldse on nii, et oopeliga harjutan siis autojuhtimist ja kui tibitseda tahan, lähme jeebuga poodi - automaatkäigukastil on omad võlud. Ja see on ka lahe, kui palju ruumi tekitab teele õppesõidumärgiga jeep, mille roolis on naisterahvas :D
Samas püsib oopel jeebuga võrreldes ise teel, nii et mõlemal autol on omad pedagoogilised hüved. Muide, oopel on isegi õppesõidu-mersudest stabiilsem.