Mirjam ajas meid täna poole seitsme paiku üles.
Ajas üles, õitses natuke, nüüd magab.
Asko, Mamma ja Mihkel magavad ka.
Arvan, et see on karjuv... või pigem siiski nohisev ebaõiglus. Peaksin Mirjami üles ajama ja ta teiste juurde õitsema saatma.
Eh, Mihkel tuli just. Tema pääseb mu kurja plaani küüsist.

Sellise hommikuse terrori vastu aitaks kindlasti see, kui lasta lastel kauem üleval olla, aga need "lastevabad" paar-kolm tundi enne südaööd on tegelikult hädavajalikud. Puhas omakasu, maskeeritud laste tervise eest võitlemiseks :)

*

Püüan nüüd meelde tuletada, mida tähtsat me vahepeal teinud oleme.
Kõige tähtsam sündmus leidis aset 15. juulil. Kell 19.14 sündis Jakob Pettai, minu vennapoeg. Selle päeva õhtul oli taevas imeilusat värvi.
Kolm päeva olid meil külalised Tallinnast. Mõnusad päevad olid.
Oleme palju ujunud. Mihkel aitas Askol suure töö ära teha - majatagune kanalisatsioonitünn on nüüd installeeritud ja hiigelauk, mille tõttu lastel oli keelatud maja taga mängida, kinni aetud. Kinniajamistöö tegi Asko koos Mihkli ja Mirjamiga päeval, mil Jakobi pere haiglast koju sai ja minagi nendega koos Pukka sõitsin.
Mihkel oli esimest korda ilma minuta Palal. Viisin ta sinna neljapäeval, Asko ja Mirr tõid ta tagasi laupäeval. Asju, mida ta koos Papa ja Reedaga ette võtta tahtis, oli nii palju, et poiss oli päris ärevil. Reede hommikupoolik oli möödunud maalides. Meil on nüüd kodus teos "Zombid vee ääres", mida Mihkel kirjeldas sõnadega "zombid on koledad ja väga lödid". Teistel piltidel on kujutatud Sipsikut, indiaanlast ja meie peret.
Vajadus poja pilte seinale kinnitada tõi mu pähe mõtted mõningatest ümberkorraldustest suures toas, mis ühtlasi ka lastetoaks. Otsustasin selle lastesõbralikumaks muuta. Praegu on tuba tumedates toonides. Alustan ilmselt tekstiilidest. Tuppa on vaja värve! Telekas, mis praegu niikuinii midagi ei näita, läheb minema. Teleka-alune laud ka - ja ongi juba ruumi juures. Igasuguseid mõtteid on tulnud, aga paljud ootavad selle taga, et läheks natukenegi jahedamaks. Lihtsalt ei jõua end eriti nobedalt liigutada... erinevalt eilsest, mil korraldasin saunas, mis kütmata kujul on mõnusalt jahe, tõelise genotsiidi. Andke mulle andeks, ämblikud. Luban, et vähemalt aasta otsa on teil jälle rahulik elu. Saunapesuvahendiga küürisin lava-pingid-seinad ka puhtaks. Täna võiks ette võtta keldrikoristuse...
Ah jaa, lapsed olid haiged ka. Mirjamil tõusis palavik neljapäeva õhtul, Mihklil laupäeva õhtul. Paari päevaga läks palavik üle, aga ujumas pole nad nüüd tükk aega käinud.
Munamäel käisime - vist kaks nädalat tagasi. Võrus sõime pitsat, Palojärves käisime ujumas.
Moosi keetsin. Virsiku-punasesõstra, maitselt täitsa tikker mis tikker.

*

Nojah, ja siis see kolesterooliteema... Mammal olevat see kõrge, nüüd siis selgus, et Askol ka. Minu silm läks kohe särama: "Ahaa! Järgmisel aastal on aiamaa kaks korda suurem! Ja kasvuhoone on siis hädavajalik..." Ja siis poetasin Asko hoopis muuteemalise jutu sisse: "Haa! Mul tuli idee! Kana-kana-kanahakkliha!" Selle peale arvas Asko, et tegelikult on leseseisus päris auväärne...
Kui Yleislääkärile oma muret kurtsin, et mul nüüd kodus kaks kolesteroolirikkurit, teatas tema, et pole veel kedagi näinud, keda dieet aidanud oleks. Soomlased krõbistavat puha tablette ja elavat kõrge dementsuseni.
Nii et tasa ja targu. Rohkem rohelist tuleb kasuks igal juhul, aga ülearu stressata ka pole mõtet.

*

Nii, nüüd on kõik peale Asko üleval. Lähen torgin teda natuke...