Haridust ja kommi

Üleeile öösel püüdsime Askoga lapsi äratada, et neile langevaid tähti näidata. Ei õnnestunud. Eile siis võtsime nõuks, et hoiame neid nii kaua üleval, kuni tähed nähtavale ilmuvad.
Lihtsalt selleks, et aega sisustada, panime grilli ka tossama. Õhtu oli nagu soe mesi. Isegi sääski nägin ma vaid ühte.
Kui liha grillitud, said lapsed vahukomme küpsetada. Mirjam haaras algul peod vahukomme täis, õige pea aga poetas kõik mulle. Kui ta väikselt jooksutiirult tagasi tuli, pakkusin mina: "Tahad kommi?"
"Kus liha on?" ignoreeris tüdruk mu pakkumist.

Südaööd oodates kogunesime teleka ette, kust tuli "Krokodill Dundee". Esimest korda linna sattunud "metsmehele" sekundeeris mu poeg, kel oli väga, väga palju dundeelikke küsimusi. Seletasin jõudumööda ekraanil toimuvat. Pärast seda, kui Dundee avastas, et naine, kes talle terve õhtu mesijuttu on ajanud, on hoopiski mees, ja väga kahtlustavaks muutus, kahtlustas ka Mihkel kõiki naisi hoopis meheksolemises.

Kui film lõppes, läksime maja taha kiigele. Loendasime lennukeid, satelliite ja langevaid tähti, otsisime tähtkujusid.

Asko: Kuskil on lennuk. Mürin on kuulda.
Kõik kuulatavad. Kostab peotümpsu, ilmselt Elvast.
Asko: Ei olegi lennuk, hoopis tümps on.
M: Lennuk lasi tümpsu.

Mirjam, kes normaalsel ajal magama läks, ajas mind ja Askot muidugi ka normaalsel ajal üles. Teised said magada, nüüd asjatavad köögis müslit süüa. Teatasin neile, et vähemalt müsli võiks olla selline hommikusöök, mida nad on võimelised ilma minuta endale serveerima. Mu pedagoogilise laiskuse nurjas Mamma, kes ikkagi appi tõttas.

Tahan veel kohvi...