"Kadi, vaata! Emme, vaata!"
No ma siis vaatan, kuidas Mirr mõnd trikki sooritab.
"Vaata uuesti!"

Kuulen neid fraase päeva jooksul kümneid, kui mitte sadu kordi - ka Mihklil on mulle tihti üht-teist demonstreerida. Ei, ma ei jõua iga kord täie tähelepanuga jälgida, kuidas just mõni hüpe või kukerpall toimub... aga ma vähemalt püüan. Nende trikkide puhul, mis nõuavad minu aktiivset osalemist (nt tuleb langev laps kinni püüda), ma siiski viilida ei saa.

"Hea küll," ohkab tütar ja tatsab eemale, kui olen talle selgeks teinud, et kastist purke välja tõsta ei tohi.

"Ema! Ülehomme sanna!" Seda kuulen päeva jooksul paar-kolm korda. Saunas käia Mirjamile meeldib, ilmselt jäi sõna "ülehomme" talle meelde mõnest korrast, kui selgitasime, et kohe ei saa sauna, ülehomme saab.

"Minna on?" küsim Mirjam hommikul esimese asjana.

"Kes pannkooki tahab?" küsis ta just praegu, rullides voolimismassi. Vastas ise: "Mina!"

"Minnale ka." Kui M ja H siin on siis: "Minnale ka. M-le ka. H-le (tema keeles on H Enni) ka." Seda siis kõige puhul, mis suhu panna kõlbab. Isegi minule surutakse mari pihku. Ja suuremad vennad-õde jagavad kõike, mida väike süüa võib, ka Mirjamiga.

Sitke ja hakkaja tüdruk on see peagi kaheaastane Mirr. Suurematel pidevalt sabas, kui just lõunaund ei maga. Ja suuremad oskavad temaga arvestada ning hoiavad teda.

Mitu tundi hiljem...

"Kuhu see sai?" nõudis Mirjam paar tundi tagasi.
"Mis asi?" ei saanud ma aru.
"See!" rõhutas tüdruk ja vaatas mind sellise näoga, et mul tõesti hakkas natuke häbi oma rumaluse pärast.
Ega ma mõistnudki vastata, nihverdasin kuidagi vastamisest kõrvale.

No ja siis see, mis mind mõni aasta tagasi Mihkli puhul siin blogis kilkama pani: Mirjam ütleb "pane kaas peale". Järjekindlalt.

Sõnavara on tal suur ja laused juba üsna keerukad. Kõige armsam on aga tema rääkimise viis - ta on väga püüdlik ja seetõttu võtab järgmise sõna moodustamiseks natuke aega. Iga sõna öeldakse välja selgelt, väikse pausi järel. Tuttavamad fraasid-väljendid tulevad muidugi veidi libedamalt.