Kogukonnavaimu tugevdamise programmist

Kus olid sina 8. augusti õhtul?

Mina, Asko ja Mirjam sõitsime Tartust kodu poole. Viimasel hetkel meenus, et mul läks meelest osta üks Tähtis Asi ja palusin Askot, et ta esimest teed pidi Nõkku läheks, siis saanuks ma Aast ja Oost läbi hüpata.
Ilm oli pilve läinud ja ma arutlesin, et kui ilma äikseta sajab, võib saunakütmise ära jätta ja end lihtsalt vihmas sisse seebitada.
Kui alevisse jõudsime, hakkas poe poolt kummalist suitsu tulema. Jõudsime lähemale ja taipasime, et ei ole suits, tolm on. Tolm, mida keerutas miski väga suur ja tugev. Ja kui poe juurde jõudsime, saime aru, et sealt me küll midagi ostma ei lähe - poe katus oli maas. Sõitsime edasi. Sellist asja polnud minu silmad varem näinud. Välgud sähvisid vahet pidamata, asjad lendasid, inimesed põgenesid järve äärest. Pargi all olid puud murdunud. Kartsin, mis pilt meile kodus avaneda võib.
Kodutee oli lukku pandud, pidime ümber metsatuka sõitma, aga jõudsime siiski maja juurde. Mäepealses kaasikus on murdunud kaks puud, üks neist elektriliinile (kaabel). Villu kuudi katus oli maha lennanud. Elektrit loomulikult polnud.
Ema asjatas rahulikult sauna juures. Mihkli olin hommikul linna viinud.
Kui ilm rahunes, läksime ekskursioonile. Naabrimees oli tee juba vabaks lõiganud. Nõos oli rahvas tänavatel - ilmselt rohkem, kui mõnel jaanipeol. Poe juurest saime Mihkli ka.
Tähtsat Asja ei saanud ma ka Haraldi poest, sest Haraldki oli kinni.
Käisime siiski küünlavalgel saunas ja panime lapsed tuttu. Siis istusime Askoga kaminatoas ja vaatasime, kuidas äike Tartu (või pigem siiski Ülenurme) pool möllab. Imeline.
Öösel mõtlesin, mida teha sügavkülmas olevatest maasikatest. Ja muretsesin natuke Mihkli sünnipäevapeo pärast.
Hommikul selgus, et... meil on elekter (internetti küll päev otsa polnud ja moblalevi oli väga kehv). Järelikult oligi õigus naabrimeeste konsiiliumil, kes õhtul varbaga kaablit togisid ja ütlesid, et kaabel on terve. Mäe peale minemine on lastel siiski keelatud. Nagu ka suurde metsa. Nagu ka männikusse. Sest kõik kohad on "põdralõkse" täis.

Kui me tormituristidena Nõo poole sõitsime, nägime, et tee ääres põllu peal on üks auto. Äkki hädas? Sõitsime lähemale. Auto uks tõmmati meie lähenedes kinni. Asko avas jeebu akna ja järgnes dialoogi.

Asko: "Ega teil abi vaja lähe?"
Tädi: "Mis mõttes?"
Asko: "Selles mõttes, et äkki on abi vaja, ega te kinni pole jäänud näiteks?"
Tädi: "Ei, me karjatame siin kitsi."
Asko: "No selge."

Ega meil see päris selge küll pole, kuidas autost kitsi karjatatakse, aga see selleks. Pilgud, millega meid vaadati, väljendasid varjamatut Umbusku ja Kahtlustamist - ilmselt omadusi, mis on Maarahvale ellujäämiseks hädavajalikud*.

Mihkli sünnipäevast kirjutan hiljem...

* On siiski paar kohta, kus Maarahva Umbusk ja Kahtlustamine kaovad kui nõiaväel - need on järelmaksuga kataloogikaup ja 1-kroonine Viasat...**

** Mul oli plaanis kirjutada irooniavaba postitus, aga ei tulnud välja...