Kadraseadmiskoht

Kolin minagi

2010-09-01T11:48:00.000+03:00

Viimaks võtsin asja käsile ja kolisin blogisemise Wordpressi. Uued uudised nüüdsest aadressil http://linnariided.wordpress.com/, vanad uudised jäävad siia ikka kättesaadavaks.

Kaubanduslikke teadaandeid

2010-08-30T10:14:00.000+03:00

Kui Tallinna-Tartu maanteel sõites kõht tühjaks läheb, siis Põhjaka mõisa sööma minna tasub tõesti. Käisime seal reedel, lapsed olid ka kaasas. Lastele sai kahepeale pitsa, nii mina kui ka Asko võtsime küpsetatud lambaselja. Imehea lammas oli! Mustsõstramorss piparmündiga toodi lauale suures piimapudelis; lastele anti ette pliiatsitops, et nad saaksid ooteaega joonistamisega sisustada. Väga mõnus ja sõbralik koht!
Kes aga tahab oma sisemisele konservatiivile väljakutse esitada, mingu Mokasse. Mina lustisin oma kalataldriku juures rõõmuga (kuigi pean tunnistama, et nii palju erinevaid ja intensiivseid maitseid mõjus viimaks natuke rõhuvalt), Asko aga oli natuke hädas. Ta tellis loomaliha (meil on kombeks saanud, et väljas söömas käies võtan mina kala ja tema loomaliha - asju, mida kodus harva teeme), aga sai lisaks ka tursakeelepasteeti ja muid kalalikke lisandeid. Serveeringud on seal muidugi tõelised kusttükid.

Eelmises Ekspressis oli aga kaks artiklit, mida linkida tahan: esimene ja teine.

2010-08-30T09:48:00.000+03:00

Viisin mõlemad lapsed lasteaeda, tulin koju.
Suutmata otsustada, kas alustada sügisestest aiatöödest, hoidistamisest, koristamisest, muudest majapidamistöödest, lihtsalt lugemisest või kirjutamisest, hakkasin hoopis hommikust sööma. Nüüd on kõht täis ja kõik valikud peale kahe viimase oleksid ju tervisele ohtlikud.
Eelmisel nädalal käisime Mirjamiga kolmel korral lasteaias mängimas. Kahel päeval oli Mihkel ka seltsis. Täna siis esimene päev, mil lapsed ka söögil on. Kõik said kenasti maast lahti ja torinata riidesse. Mihkel läks Mirjami rühma juurest ise oma rühma, pärast läksin teda veel kaema ka. Istus kenasti hommikusöögilauas ja ei pannud mind eriti tähelegi...
Esialgu tundub, et Mirjamil läheb lasteaiaga harjumine valutumalt. Õnneks pole mul hetkel survet peal, et miski tegemata jääks, kui lapsed nt haigeks jäävad. Perearst arvas, et kui survet pole, siis lapsed ei jäägi haigeks...
Imelik tunne on ikkagi. Nii täna kui ka neil eelmise nädala hommikutel olin ise närvis, söök alla ei läinud.

Pildil Mirjam enne päris esimest lasteaeda minekut eelmisel kolmapäeval.

Ja kortsud on vaid komad minu eluloos

2010-08-25T13:50:00.000+03:00

Mihkel on mul kaisus. Ta käsi satub mu kaelal olevale sünnimärgile.
"Kas see on sul küsimärk?" uurib poiss.

Mis veel tehtud, mis veel teoksil

2010-08-23T23:40:00.001+03:00

Eile õhtul tegin lastele jälle kohvikut. Läksin lihtsama vastupanu teed ja päeval poes käies ostsin minipirukaid, minisarvesaiakesi ja minipitsat. Pärast sauna katsin kaminatuppa kohvikulaua. Menüü joonistasin ka. Mihkel siis luges seda oma kaaslasele ette, kuni mina köögis asju valmis seadsin. Kohvik oli elava muusikaga - mul on tuttav pikajuukseline kidrapoiss, kes on valmis söögi eest mängima. Mihkli kaaslane oli tibi mis tibi. Niipea, kui kitarr häält tegi, jätkus Mirril silmi vaid muusiku jaoks. Ei läinud palju aega mööda, kui tantsuks keeras. Väga autentselt prantsatas noor daam lapiti põrandale laulu "Jää jumalaga, Mann" viimaste sõnade ajal.
Täna sain Rimist täiendust kohvikunõudele - pisikese klaasist morsikannu. Klaasist küünlaümbrised on väga head morsiklaasideks...

Kuiva ilmaga on Asko hoolega lastemaja ehitanud. Mõned lauad oli vaja juurde osta. Täna toimus nende uute laudade värvimine. Mina olen pähe võtnud, et majas võiks olla ka kööginurk. Ma pole veel otsustanud, kas statsionaarne või mobiilne.

Vähe sellest, et keedan moose ja ketšupeid - millalgi mitu nädalat tagasi laenasin klassiõelt mahlaaurutaja ja tegin sõstramahla. Panin musti ja punaseid segamini. Kuna punased olid siis veel üsna pektiinirikkad, tegin mõned purgid sõstratarretist ka. Moosuhkru abiga. Mamma on kõik korduvkasutatava korgiga õllepudelid, mis Asko nelja aasta jooksul ostnud on, alles hoidnud. Nüüd siis kulusid need pudeliks ära. Pesemist, loputamist, uuesti pesemist ja steriliseerimist oli muidugi palju, aga nüüd saan teha Morssi. Noh, seda Morssi, mida ikka vanaemade juures saime.

Reede õhtul avasin õunakoogihooaja. Tere, sügis!

Nunnukesed

2010-08-22T23:38:00.001+03:00

Neljapäeval-reedel mässasin tomatitega, siin siis võib näha tulemust. Kolm suurt purki marineeritud tomateid-paprikaid, neli purki pastakastet (inspiratsiooni sain Nami-Namist) ja mitu purki tomati-õunakastet (laste jaoks on see ketšup...).

Pastakastme jaoks lõikusin tomatid üsna väikesteks tükkideks, riivisin porgandi, hakkisin sibulat, küüslauku ja basiilikut. Porgandit ja sibulat praadisin enne vaikselt podisevale tomatikeedusele lisamist kergelt läbi. Keetsin kaua, maitsestasin soola, pipra ja suhkruga. Kogused... uh, kui nüüd mäletaks. Oli vist 3 kg tomateid, 1,5 kg porgandeid (üsna porgandine on see mögin, aga väärt värk, petab keeduporgandivastased ära - testitud!), 4-5-6 sibulat, ohtralt küüslauku, mõnuga basiilikut. Sellest kogusest tuli 4,5 liitrit kastet.

Tomati-õunakastme/ketšupi jaoks tükeldasin tomatid, keetsin läbi, purustasin blenderis. Õunad puhastasin ja tükeldasin, ei koorinud. Keetsin vähese veega pehmeks, blenderdasin koos küüslauguga. Ühendasin tomatipüree ja õunapüree. Keetsin kaua, maitsestasin soola, pipra ja suhkruga. Tomateid oli neli kilo, õunu kaks kilo, küüslauku palju.

Marineeritud aedvili näeb imeilus välja, aga kas ka süüa sünnib, ei oska veel öelda. Marinaadi keetsin soolast, suhkrust, õunaäädikast, piprast ja nelgist.

Mirjam 2

2010-08-19T15:41:00.001+03:00

August on meie suguvõsas pidune kuu. Hea seegi, et kõigile oma päev on jagunud. Otsa teeb lahti mu vend, jätkab Mihkel, siis tulevad riburadapidi järele mu äi, vennanaine, ema ja Mirjam. Pärast 17. augustit võib joone alla tõmmata...
Juba kevadel hakkas Mihkel arutama, keda ta oma sünnipäevale kutsuda tahab. M ja H olid loomulikult esimeste seas, seda enam, et nad ise ju tahtsid kindlasti kohal olla. Kui selgus, et suvise graafiku kohaselt ongi lapsed õigel päeval siin, sai ka Mihkli peoaeg paika.
Kindlustamaks, et ka Mirril oleks tema tähtsal päeval kõik kõige tähtsamad inimesed kohal, sai kutse juba kaks kuud tagasi edastatud.
Siis teatas Eesti Energia, et nemad teevad 17. augustil plaanilise elektrikatkestuse.
Mõtlesin siis, et teeks sünnipäeva puhul hoopis väljasõidu Papa juurde ja Elistverre, ilusa ilma korral käiks ja kastaks end Peipsisse ka.
16. augusti õhtul teatas EE, et elektrikatkestus jääb ära. Noh, ega's midagi. Tegin kausitordi ja paprika-juustusalati ikkagi valmis. Leppisime Papaga kokku, et lähme Palale vaid ilusa ilma korral, sest neil käib majas remont.
Mirjami sünnipäeva hommikul sadaski. Kutsusin siis meid hoopiski Liispõldu :)
Sünnipäevalaps õitses oma kingitusi imetledes, vastas õnnitlejatele "Palju õnne sünnipäevass!" ja rõõmustas suisa kiljumiseni, kui nägi M-d ja H-d tulemas. Pakkisime Mamma, lapsed ja toidud-nõud-ujumisriided-tagavarariided autodesse ning sõitsime Liispõldu.
Ilm oli selleks ajaks taas ilusaks ja soojaks läinud. Liispõllus sõime, siis aga läksime Meerapallu ujuma. Teel tegime põike ka Laaksaare sadamasse - lihtsalt selleks, et näha, milline see on. Lapsena käisin Laaksaares päris tihti ujumas.
Meerapalus aga olid lained! Mina jäin kalda lähedale väiksemaid valvama, ujumises osavamad aga läksid päris kaugele ja lasid end pikalt lainetel loksutada. Nii ägeeee oli! Mirjam mängis teokarpidega ja naeris end hingetuks, kui koos temaga lainetes hüppasin. Kui kaldal seisin, tegi ta minu ümber ringe ja aitas Mihklil aardeid peita. Pärast mässisin ta käterätikusse ja siis ta seisis vee ääres nagu väike hatifnatt.
Pärast ujumist oleks Asko isegi veel Elistverre tahtnud minna, aga mina olin seda meelt, et ei maksa tormata. Oleksime sinna jõudnud vaid tunnike enne sulgemist. Pealegi ei meeldi mulle tormamine (mulle ei meeldi hilineda ka, võib-olla on need mittemeeldimised omavahel seotud). Niisiis võtsime rahulikult, lasime Mammal Meerapalus ühe ammuse tuttava üles otsida, siis sõitsime tagasi Liispõldu. Sünnipäevalaps oli teises autos sinna juba varem jõudnud ja magas juba selle päeva teist lõunaund.
Tagasiteel võttis Asko linnast kiirtoitu, mina aga sõitsin Kambja kaudu koju. Kodus sõime ja lapsed said veel õues mängida. Selgus, et Mihklil on kaugushüppaja-annet...
Üllataval kombel uinus kõige esimesena... kõige vanem laps. Eks tema oli ka kõige kauem lainetes hüpanud.

Maisihelbe-kohupiima-punasesõstrakook

2010-08-14T22:43:00.000+03:00

Aastaid tagasi sain Katil suvilas külas käies imehead "suvilakooki". Netist ma midagi sarnast leidnud ei ole, niisiis püüdsin ise miskit kokku keerata.
Võtsin poolekilosest maisihelbepakist umbes pool ja purustasin kilekotis. Ütlen kohe ära, et palju peenemaks oleks pidanud materdama - aga eks see tegelikult maitse asi ole. Purule lisasin sortsu demerara suhkrut ja umbes 125 grammi pehmet võid. Suurema osa segust mätsisin koogivormi põhja, natuke jätsin pealepuistamiseks ka.
Siis läks koogivorm külmkappi, mina aga korjasin pool liitrit punaseid sõstraid, pesin marjad ja panin nõrguma.
Avasin torisedes* kaks kohupiimatoru ja pigistasin kohupiima kaussi. Suhkrusorts sattus kogemata kole suur, aga lapsed ei pea seda ilmselt veaks. Natuke vaniljesuhkrut ka, viimasena punased sõstrad. Kohupiim maisihelvest põhja peale ja kõige peale purukate. Kook tagasi külma.
Kuivem kohupiim hoiaks kindlasti paremini vormi. Loomulikult võib täidise ka hoopis ära tarretada, aga ka tänane kook käitus täitsa koogina ja ei laotanud end taldrikule väga laiali.

* Kas nende torude avamiseks on mingi nipp, millest ma teadlik pole? See on lihtsalt häbiväärne, kuidas kohupiim alati kääridele plurtsatab...

Perest ja armastusest veel

2010-08-14T15:16:00.000+03:00

Eile Nõo rannas, hetk enne lahkumist. Lapsed vahetavad riideid, kõik kraam on kokku korjatud. Asko ja Kader kallistavad.
Kader: Võeh, embavad avalikus kohas!
Asko: Ja ise veel abielus...

*

Järgmine kord, kui me jälle kuuekesi kuskil asjatame ja keegi tuleb minult küsima, kas kõik need pudinad on minu omad, vastan ma lihtsalt eitavalt ja lisan silma pilgutades: "Ja kõik ei ole mu abikaasa omad ka..." / Noh, ilmselt ma siiski ei mängiks seda välja. Aga mõnda situatsioonikomöödiasse sobiks see hästi.

Haridust ja kommi

2010-08-14T11:29:00.000+03:00

Üleeile öösel püüdsime Askoga lapsi äratada, et neile langevaid tähti näidata. Ei õnnestunud. Eile siis võtsime nõuks, et hoiame neid nii kaua üleval, kuni tähed nähtavale ilmuvad.
Lihtsalt selleks, et aega sisustada, panime grilli ka tossama. Õhtu oli nagu soe mesi. Isegi sääski nägin ma vaid ühte.
Kui liha grillitud, said lapsed vahukomme küpsetada. Mirjam haaras algul peod vahukomme täis, õige pea aga poetas kõik mulle. Kui ta väikselt jooksutiirult tagasi tuli, pakkusin mina: "Tahad kommi?"
"Kus liha on?" ignoreeris tüdruk mu pakkumist.

Südaööd oodates kogunesime teleka ette, kust tuli "Krokodill Dundee". Esimest korda linna sattunud "metsmehele" sekundeeris mu poeg, kel oli väga, väga palju dundeelikke küsimusi. Seletasin jõudumööda ekraanil toimuvat. Pärast seda, kui Dundee avastas, et naine, kes talle terve õhtu mesijuttu on ajanud, on hoopiski mees, ja väga kahtlustavaks muutus, kahtlustas ka Mihkel kõiki naisi hoopis meheksolemises.

Kui film lõppes, läksime maja taha kiigele. Loendasime lennukeid, satelliite ja langevaid tähti, otsisime tähtkujusid.

Asko: Kuskil on lennuk. Mürin on kuulda.
Kõik kuulatavad. Kostab peotümpsu, ilmselt Elvast.
Asko: Ei olegi lennuk, hoopis tümps on.
M: Lennuk lasi tümpsu.

Mirjam, kes normaalsel ajal magama läks, ajas mind ja Askot muidugi ka normaalsel ajal üles. Teised said magada, nüüd asjatavad köögis müslit süüa. Teatasin neile, et vähemalt müsli võiks olla selline hommikusöök, mida nad on võimelised ilma minuta endale serveerima. Mu pedagoogilise laiskuse nurjas Mamma, kes ikkagi appi tõttas.

Tahan veel kohvi...

Pikendasin külgkorvi

2010-08-12T20:08:00.000+03:00

...lisasin blogisid, millel silma peal hoian. Siis on lihtsam ka sellel, kes kunagi kirjutas nii:

Kui tänaval tunneb joodiku silmapilkselt ära, siis vilunud silm märkab ühisjooni kõikidel kurja südamega inimestel. Jälgin kaua aega blogisid, hakkab juba kujunema ülevaade sõpruskondadest, kellele omane mingi ühistegur. Kogun tähelepanekud, mis otse elust.

Kena keik, ainult väike märkus: blogi ja "otse elust" ei ole päris üks ja seesama. Isegi mitte tsitaadi autori puhul. Loodetavasti.

Tõin eraldi välja ka viimase leivateemalise postituse.

*

Eilsed esinejad armastusest:

Mihkel 5 ja muust ka

2010-08-12T00:14:00.001+03:00

Oi, ta ootas seda päeva...
Eelsünnipäeva pidas ta juba pühapäeval isa juures. 8. augusti õhtul panin küünlavalgel tuttu 4-aastase poisi, kes oli esimese kingituse juba kätte saanud. 9. augustil kell 00.24 sai Mihkel viis aastat vanaks.
Kui hommikul selgus, et vool on siiski olemas, rõõmustasin ma eelkõige selle üle, et vähemalt sel päeval ei pea ma muretsema sügavkülmas sulavate toormooside pärast. Kartsime, et vool võib iga hetk uuesti ära minna, ja ma ei võtnud seetõttu muffinitegu ette. Tort ja kringel olid juba eelmisel nädalal tellitud Moka kohvikust.
Asko läks linnast vanemaid lapsi tooma, meie jäime koristama ja sebima. Vahepeal käisime lastega Nõos bussi vastas ja tõime Mihklile esimese külalise - "vananõo" Karli.
Siis tuli Asko koos M ja H-ga. Lapsed hakkasid nende toodud kingitust kokku panema. Mina otsustasin, et teen siiski pitsamuffineid, sest juustuga asju ei ole ju kunagi liiga palju. Kella kahe paiku läks Mirjam Mamma juurde lõunatuttu. Asko valmistas ette aardejahi. Mina sebisin niisama.
Külalised olid kutsutud kella neljaks. Koos Mihkliga oli meil hoovil ringi jooksmas kuus 5-6-aastast poissi, kaks 10-11-aastast poissi, üks 7-aastane tüdruk, üks veidi suurem tüdruk, üks peaaegu-kahene tüdruk ja üks 15-aastane noormees. Viimatinimetatu ja veidi suurem tüdruk püsisid küll üsna paigal :) Täiskasvanuid oli üheksa; läbi hüppasid ka minu vennad.
Üks igavesti äge sünnipäev oli. Mihkel jäi peoga väga rahule. Kingitused olid kõik "kümnesse" ja tort oli lihtsalt suurepärane. Õhtuks olin küll nii läbi, et selg valutas, aga veel enne uinumistki tuli naer peale, kui meenus, kuidas aardejahtijad ühest kontrollpunktist teise jooksid.
Eile käisid külas ka Papa ja Reet, kes juba mitmendat päeva elektrita on. Mihkel sai veel kingitusi :)
Täna hommikul läks Asko suuremate lastega Vihterpalu-kanti. Mihkel valis kojujäämise. Kõik see möll oli ta tegelikult väga ära väsitanud ja täna me lihtsalt olime. Rääkisime, puhusime seebimulle. Mihkel palus juutuubist "Piimanaiste polkat" ja sai ka. Poiss tantsis, Mirr imiteeris fanfaari abil trombooni.
Õhtul võtsin Nõost sõbra kaasa ja sõitsime Tartusse. Õhtu oli soe ja sulnis, esinevad naklased nunnud.
Kell kümme olin kodus tagasi, panin lapsed tuttu ja avasin siis ühe õlle. "Istun siin ja ootan isa," teatas Mirr enne pikali viskamist.
Asko ja lapsed tulevad homme. Tänane vaikne päev kulus väga ära, aga me kõik ootame neid. Palju asju vaja veel teha :)

2010-08-11T23:25:00.000+03:00

Õige jutt, Mika.
Muidugi on peresid, kellel selline tugivõrgustik, mis võimaldaks lapsi suveks maale saata, puudub. Seda enam on kahju, kui olemas(- ja valmis)olevaid võrgustikke ei kasutata.

Perest ja armastusest...

2010-08-11T12:04:00.000+03:00

...räägivad mehed täna kell 20 Pauligi kohvitelgis. tARTuFFil siis. Lähme kuulama!

Kogukonnavaimu tugevdamise programmist

2010-08-10T14:45:00.001+03:00

Kus olid sina 8. augusti õhtul?

Mina, Asko ja Mirjam sõitsime Tartust kodu poole. Viimasel hetkel meenus, et mul läks meelest osta üks Tähtis Asi ja palusin Askot, et ta esimest teed pidi Nõkku läheks, siis saanuks ma Aast ja Oost läbi hüpata.
Ilm oli pilve läinud ja ma arutlesin, et kui ilma äikseta sajab, võib saunakütmise ära jätta ja end lihtsalt vihmas sisse seebitada.
Kui alevisse jõudsime, hakkas poe poolt kummalist suitsu tulema. Jõudsime lähemale ja taipasime, et ei ole suits, tolm on. Tolm, mida keerutas miski väga suur ja tugev. Ja kui poe juurde jõudsime, saime aru, et sealt me küll midagi ostma ei lähe - poe katus oli maas. Sõitsime edasi. Sellist asja polnud minu silmad varem näinud. Välgud sähvisid vahet pidamata, asjad lendasid, inimesed põgenesid järve äärest. Pargi all olid puud murdunud. Kartsin, mis pilt meile kodus avaneda võib.
Kodutee oli lukku pandud, pidime ümber metsatuka sõitma, aga jõudsime siiski maja juurde. Mäepealses kaasikus on murdunud kaks puud, üks neist elektriliinile (kaabel). Villu kuudi katus oli maha lennanud. Elektrit loomulikult polnud.
Ema asjatas rahulikult sauna juures. Mihkli olin hommikul linna viinud.
Kui ilm rahunes, läksime ekskursioonile. Naabrimees oli tee juba vabaks lõiganud. Nõos oli rahvas tänavatel - ilmselt rohkem, kui mõnel jaanipeol. Poe juurest saime Mihkli ka.
Tähtsat Asja ei saanud ma ka Haraldi poest, sest Haraldki oli kinni.
Käisime siiski küünlavalgel saunas ja panime lapsed tuttu. Siis istusime Askoga kaminatoas ja vaatasime, kuidas äike Tartu (või pigem siiski Ülenurme) pool möllab. Imeline.
Öösel mõtlesin, mida teha sügavkülmas olevatest maasikatest. Ja muretsesin natuke Mihkli sünnipäevapeo pärast.
Hommikul selgus, et... meil on elekter (internetti küll päev otsa polnud ja moblalevi oli väga kehv). Järelikult oligi õigus naabrimeeste konsiiliumil, kes õhtul varbaga kaablit togisid ja ütlesid, et kaabel on terve. Mäe peale minemine on lastel siiski keelatud. Nagu ka suurde metsa. Nagu ka männikusse. Sest kõik kohad on "põdralõkse" täis.

Kui me tormituristidena Nõo poole sõitsime, nägime, et tee ääres põllu peal on üks auto. Äkki hädas? Sõitsime lähemale. Auto uks tõmmati meie lähenedes kinni. Asko avas jeebu akna ja järgnes dialoogi.

Asko: "Ega teil abi vaja lähe?"
Tädi: "Mis mõttes?"
Asko: "Selles mõttes, et äkki on abi vaja, ega te kinni pole jäänud näiteks?"
Tädi: "Ei, me karjatame siin kitsi."
Asko: "No selge."

Ega meil see päris selge küll pole, kuidas autost kitsi karjatatakse, aga see selleks. Pilgud, millega meid vaadati, väljendasid varjamatut Umbusku ja Kahtlustamist - ilmselt omadusi, mis on Maarahvale ellujäämiseks hädavajalikud*.

Mihkli sünnipäevast kirjutan hiljem...

* On siiski paar kohta, kus Maarahva Umbusk ja Kahtlustamine kaovad kui nõiaväel - need on järelmaksuga kataloogikaup ja 1-kroonine Viasat...**

** Mul oli plaanis kirjutada irooniavaba postitus, aga ei tulnud välja...

2010-08-04T20:48:00.000+03:00

"Kadi, vaata! Emme, vaata!"
No ma siis vaatan, kuidas Mirr mõnd trikki sooritab.
"Vaata uuesti!"

Kuulen neid fraase päeva jooksul kümneid, kui mitte sadu kordi - ka Mihklil on mulle tihti üht-teist demonstreerida. Ei, ma ei jõua iga kord täie tähelepanuga jälgida, kuidas just mõni hüpe või kukerpall toimub... aga ma vähemalt püüan. Nende trikkide puhul, mis nõuavad minu aktiivset osalemist (nt tuleb langev laps kinni püüda), ma siiski viilida ei saa.

"Hea küll," ohkab tütar ja tatsab eemale, kui olen talle selgeks teinud, et kastist purke välja tõsta ei tohi.

"Ema! Ülehomme sanna!" Seda kuulen päeva jooksul paar-kolm korda. Saunas käia Mirjamile meeldib, ilmselt jäi sõna "ülehomme" talle meelde mõnest korrast, kui selgitasime, et kohe ei saa sauna, ülehomme saab.

"Minna on?" küsim Mirjam hommikul esimese asjana.

"Kes pannkooki tahab?" küsis ta just praegu, rullides voolimismassi. Vastas ise: "Mina!"

"Minnale ka." Kui M ja H siin on siis: "Minnale ka. M-le ka. H-le (tema keeles on H Enni) ka." Seda siis kõige puhul, mis suhu panna kõlbab. Isegi minule surutakse mari pihku. Ja suuremad vennad-õde jagavad kõike, mida väike süüa võib, ka Mirjamiga.

Sitke ja hakkaja tüdruk on see peagi kaheaastane Mirr. Suurematel pidevalt sabas, kui just lõunaund ei maga. Ja suuremad oskavad temaga arvestada ning hoiavad teda.

Mitu tundi hiljem...

"Kuhu see sai?" nõudis Mirjam paar tundi tagasi.
"Mis asi?" ei saanud ma aru.
"See!" rõhutas tüdruk ja vaatas mind sellise näoga, et mul tõesti hakkas natuke häbi oma rumaluse pärast.
Ega ma mõistnudki vastata, nihverdasin kuidagi vastamisest kõrvale.

No ja siis see, mis mind mõni aasta tagasi Mihkli puhul siin blogis kilkama pani: Mirjam ütleb "pane kaas peale". Järjekindlalt.

Sõnavara on tal suur ja laused juba üsna keerukad. Kõige armsam on aga tema rääkimise viis - ta on väga püüdlik ja seetõttu võtab järgmise sõna moodustamiseks natuke aega. Iga sõna öeldakse välja selgelt, väikse pausi järel. Tuttavamad fraasid-väljendid tulevad muidugi veidi libedamalt.

Leidsin pööningult

2010-08-03T12:32:00.002+03:00

Uunikumi alt võib lugeda, et maksis see paberist näärivana 2 rubla ja 40 kopikat.

Asjad, mis on muutunud

2010-07-29T17:23:00.000+03:00

Ära iial ütle iial, eks ole.
Hakkasin ükspäev kokku lugema, milles kõiges ma olen oma arvamust või suhtumist muutnud. Esimesed kolm asja, mis pähe tulid:
1. Roosa värv. Olen selle suhtes juba päris tolerantseks muutunud, kuigi ise veel roosasid asju ei osta, kui vähegi võimalik on. Samas tunnen Hello Kitty poest möödudes, kuidas nunnumeeter lakke kargab.
2. Mooside keetmine. Ise ma suurem asi moosisööja pole, aga kuna ma tahan teada (nii palju kui see tänapäeva maailmas üldse võimalik on), mida mu lapsed sisse söövad, on omakeedetud mooside kogus aasta-aastalt kasvanud. Kõige lihtsam oleks muidugi marjade külmutamine, aga meie sügavkülmik on veel üsna tilluke. Kelder on ka kehv, vesine ja kipub hallitama minema. Eelmisel aastal panin moosisuhkrut ja tavalist suhkrut pooleks, sel aastal on Rimis aga moosisuhkur soodushinnaga ja laristan üsna rahuliku südamega. Tänavu kasutan sama nippi, mis mullugi: panen moosipurgid võimalikult tihedalt sulguvasse kasti, kasti aga keldrisse. Lisaks virsiku-punasesõstramoosile olen keetnud ploomimoosi kõikvõimalike lisadega (kreeka pähklid, rosinad, kuivatatud aprikoos, üks apelsin, sorts brändit, poole sidruni mahl) ja nektariini-pirni-mustsõstramoosi. Võtmesõna on kogus. Ma vist olen sellest varem ka kirjutanud, et kõige väsitavam asi hoidistamise juures oli vanasti kogus. Terve päev võis minna mõne moosilaari nahka... nüüd teen kaks-kolm liitrit korraga ja väga kurjaks ei muutugi :)
3. Luuletamine. Oma kümme aastat olin veendunud, et olen prosaist. Küll selline, kelle andest midagi ei teata, sest ma lihtsalt pole midagi valmis kirjutanud, aga kahtlemata prosaist. Nüüd kisub sinnapoole, et peatselt ilmuvas NAKi lemberaamatus on sees ka viis minu teksti. Ega need minust veel luuletajat tee, aga ikkagi...

Näis, mis asjad järgmisena langevad. Teisipäeval võtsin nõuks kangapoodi minna, eesmärgiks osta materjali suure/lastetoa kardinate ja diivanikatete jaoks. Tulemus: null. Mina ei mõista kangapoes midagi teha. Ei iial :) Kui keegi tooks mulle kanga ja ütleks, et õmble sellest midagi, siis ma saaksin hakkama küll.

2010-07-26T08:47:00.000+03:00

Mirjam ajas meid täna poole seitsme paiku üles.
Ajas üles, õitses natuke, nüüd magab.
Asko, Mamma ja Mihkel magavad ka.
Arvan, et see on karjuv... või pigem siiski nohisev ebaõiglus. Peaksin Mirjami üles ajama ja ta teiste juurde õitsema saatma.
Eh, Mihkel tuli just. Tema pääseb mu kurja plaani küüsist.

Sellise hommikuse terrori vastu aitaks kindlasti see, kui lasta lastel kauem üleval olla, aga need "lastevabad" paar-kolm tundi enne südaööd on tegelikult hädavajalikud. Puhas omakasu, maskeeritud laste tervise eest võitlemiseks :)

*

Püüan nüüd meelde tuletada, mida tähtsat me vahepeal teinud oleme.
Kõige tähtsam sündmus leidis aset 15. juulil. Kell 19.14 sündis Jakob Pettai, minu vennapoeg. Selle päeva õhtul oli taevas imeilusat värvi.
Kolm päeva olid meil külalised Tallinnast. Mõnusad päevad olid.
Oleme palju ujunud. Mihkel aitas Askol suure töö ära teha - majatagune kanalisatsioonitünn on nüüd installeeritud ja hiigelauk, mille tõttu lastel oli keelatud maja taga mängida, kinni aetud. Kinniajamistöö tegi Asko koos Mihkli ja Mirjamiga päeval, mil Jakobi pere haiglast koju sai ja minagi nendega koos Pukka sõitsin.
Mihkel oli esimest korda ilma minuta Palal. Viisin ta sinna neljapäeval, Asko ja Mirr tõid ta tagasi laupäeval. Asju, mida ta koos Papa ja Reedaga ette võtta tahtis, oli nii palju, et poiss oli päris ärevil. Reede hommikupoolik oli möödunud maalides. Meil on nüüd kodus teos "Zombid vee ääres", mida Mihkel kirjeldas sõnadega "zombid on koledad ja väga lödid". Teistel piltidel on kujutatud Sipsikut, indiaanlast ja meie peret.
Vajadus poja pilte seinale kinnitada tõi mu pähe mõtted mõningatest ümberkorraldustest suures toas, mis ühtlasi ka lastetoaks. Otsustasin selle lastesõbralikumaks muuta. Praegu on tuba tumedates toonides. Alustan ilmselt tekstiilidest. Tuppa on vaja värve! Telekas, mis praegu niikuinii midagi ei näita, läheb minema. Teleka-alune laud ka - ja ongi juba ruumi juures. Igasuguseid mõtteid on tulnud, aga paljud ootavad selle taga, et läheks natukenegi jahedamaks. Lihtsalt ei jõua end eriti nobedalt liigutada... erinevalt eilsest, mil korraldasin saunas, mis kütmata kujul on mõnusalt jahe, tõelise genotsiidi. Andke mulle andeks, ämblikud. Luban, et vähemalt aasta otsa on teil jälle rahulik elu. Saunapesuvahendiga küürisin lava-pingid-seinad ka puhtaks. Täna võiks ette võtta keldrikoristuse...
Ah jaa, lapsed olid haiged ka. Mirjamil tõusis palavik neljapäeva õhtul, Mihklil laupäeva õhtul. Paari päevaga läks palavik üle, aga ujumas pole nad nüüd tükk aega käinud.
Munamäel käisime - vist kaks nädalat tagasi. Võrus sõime pitsat, Palojärves käisime ujumas.
Moosi keetsin. Virsiku-punasesõstra, maitselt täitsa tikker mis tikker.

*

Nojah, ja siis see kolesterooliteema... Mammal olevat see kõrge, nüüd siis selgus, et Askol ka. Minu silm läks kohe särama: "Ahaa! Järgmisel aastal on aiamaa kaks korda suurem! Ja kasvuhoone on siis hädavajalik..." Ja siis poetasin Asko hoopis muuteemalise jutu sisse: "Haa! Mul tuli idee! Kana-kana-kanahakkliha!" Selle peale arvas Asko, et tegelikult on leseseisus päris auväärne...
Kui Yleislääkärile oma muret kurtsin, et mul nüüd kodus kaks kolesteroolirikkurit, teatas tema, et pole veel kedagi näinud, keda dieet aidanud oleks. Soomlased krõbistavat puha tablette ja elavat kõrge dementsuseni.
Nii et tasa ja targu. Rohkem rohelist tuleb kasuks igal juhul, aga ülearu stressata ka pole mõtet.

*

Nii, nüüd on kõik peale Asko üleval. Lähen torgin teda natuke...

No seda ma ju räägingi kogu aeg!

2010-07-18T15:56:00.001+03:00

-- et inimesed, kes neid uskumusi kõige rohkem korrigeerima peaksid, on selleks kõige vähem valmis --

Siin siis link blogijate hulgas popile artiklile.

Nirti blogis on kommentaarija Keegi tõde kuulutamas. Mul tekkis küsimus: kui põhimõtteline tolereerija kaitseb oma põhimõtet, kas ta on kohuse ühiskonna, rahva ja teiste inimeste ees siis täitnud?
*

Annan teada, et elu kulgeb suplusest supluseni. Mihkel õppis täna pead vee alla panema ja Mirr ülbab ujumisrõngaga, olles püha viha täis, kui ma ei lase tal saarele ujuda. Praegu peame siestat.

Kodune ülesanne

2010-07-13T10:17:00.000+03:00

Esimene Lätetel omandatud tarkusetera: kui oled üritusele kohale jõudnud ja auto parkinud ning ei taha enam kuhugi minna, ava kohe mõni alkohoolne jook. Mina tegin seda alles pärast tretti Palupera poole, mõningaid tagasipöördeid piiratud alal ja mootorratturite pakutud õppetunni* omandamist. Palun eelnevast mitte välja lugeda seda, nagu oleks mul midagi Gulgile ja ta sõbrale transpordiabi osutamise vastu! Vastupidi - ma kirjutasin end nüüd ajalukku kui See, Kes Tõi 2010. Aasta Lätetele Gulgi Ja Tema Sõbra. Win-win.

Teine Lätetel omandatud tarkusetera: mille Abivalmis Mees on laiali lammutanud, selle kokkupanekul kasuta Teist Abivalmis Meest. Mu vend, kes sarnaselt 2007. aasta Lätetele samuti kohal oli, aitas mul autoistmeid ööbimisvalmis seada. Järgmisel päeval avastasin, et lihtsam on koju sõita ja alles seal Asko abiga tagaiste taas kokku panna.

Kolmas Lätetel omandatud tarkusetera: autos ei ole hea magada. Üks tark noormees üritas seda mulle ka seletada, aga mul oli ikka vaja enda vigadest õppida.

Neljas Lätetel omandatud tarkusetera: koduleiba ei ole kunagi liiga palju.

Viies Lätetel kinnitust leidnud tarkusetera: soomeugrilased on kuumad.

Hästi armas oli olla. Nägin vanu sõpru ja tutvusin uute toredate inimestega. Asjalikumat ülevaadet võite lugeda NAKi blogist.

Koju jõudsin just Mirri lõunaune ajaks. Panin tütre tuttu ja Mihkel sai endale filmi valida, ise aga läksime Askoga välja sööma. Minu ainus soov söögikoha valikul oli, et poleks palav. Entri osutus olevat ainult meie päralt. Süüa mittekuumas tühjas keldrirestoranis seni parimat lõhekala koos kuuma soomeugrilasega - väga cool.

* Huvitav, kas maanteeamet või mõni muu asjast huvitatud organisatsioon maksab mootorratturitele selle eest, et nad oma elu ohtu paneksid ja autojuhte treeniksid? Mille muu pärast sõidavad nad vasakpöördevõimalust ootavast autost mööda vasakult, kuigi paremal on ruumi maa ja ilm?

Toredaid poisse

2010-07-10T20:58:00.000+03:00

Mulle kohe üldse ei meeldi viriseda

2010-07-08T22:09:00.000+03:00

...aga märgin siis vaikselt ära, et see kuumalaine ei ole kohe üldse "minu tassike teed". Kerge hirm tuleb sisse, kui ilmaennustusi lugeda.

Aga muidu on suvi suurepärane. Lapsed elaksidki ainult õues, kui ma neid poolvägisi kõige palavamal ajal tuppa ei kupataks. Ujumas käime, soojas äikesevihmas käime. Lastel on vaba voli veega mängida. Sääsed enam eriti ei häiri. Söögiisu on ainult hommikul ja õhtul. Abikaasa on Inglismaalt tagasi. Briti nohu tõi ka kaasa, aga see ei muuda teda vähem vastupandamatuks. Mirjam räägib täislausetega. Mihkel muudkui kasvab. Mul on juhiluba. Mul on juhiluba! Ma saan naaberkülast head jämedat leivajahu tuua. Ma saan teisest naaberkülast häid magusaid maasikaid tuua. Ma saan korraks Nõkku poodi hüpata, kui avastan pärast maasikate püreestamist, et mul pole piisavalt sügavkülmakarpe! Ma ei pea vaatama, et koer kinni oleks (sest kui rattaga läheksin, jookseks Villu mulle järele), ma ei pea emal paluma lapsi valvata - ma võin oma pesakonna lihtsalt autosse pakkida ja sõita neid karbikesi ostma. Ei ole öko, oh ei. Aga nii paganama hea tunne on :) Ja ma võin klassiõe, kes varem mind sõidutanud, ise teatrisse viia. Ja sugulased Põlva järve ujuma viia. Ja homme Lätetele sõita.

Sai veidi müratud...

2010-07-08T20:16:00.000+03:00

Lätte-aeg on ligi

2010-07-07T23:20:00.001+03:00

Sel nädalavahetusel on Kettal Lätted. Tulge ka. Või minge - ma pole veel päris kindel, kas ja kui kauaks ma kohale jõuan. Mõtetes olen igal juhul seal.
NAKi blogis on veel infot.

Lisatud: lähen reede õhtul, tagasi tulen laupäeval. Leiba küpsetan ka kaasa ja maitsevõid peaks ka tegema...

Paar eilset hetke

2010-07-06T12:12:00.000+03:00

"Kuspool see loojang on, millele mul vastu kästi kapata?"

Kohe näevad Riia l... lennukit

Tuututan ja vilgutan

2010-07-04T10:01:00.000+03:00

Teisipäeva hommikul viisin Asko jeebuga Riia lennukile. Kolmapäeva hommikul pool kaheksa ärkasin imeliku tuututava heli peale - jeep signaalitas ja vilgutas tulesid. Jooksin kohale, pult näpus, klõpsisin autot kinni ja lahti. Auto jäi vait - ainult nii kauaks, et jõuaksin võtme ära panna. Pärast teist tuututamissessiooni rahunes preili* siiski maha.
Vahepeal olen oopeliga sõitnud. Mihkliga arstile, õhtul järve ääre ujuma, paariks päevaks vanaemale külla. Eile õhtul kell 11 hakkas jeep jälle nutma. Taas kaks korda järjest.

* Eks ma olen kogu aeg teda kahtlustanud. Noh, kõik räägivad, et ta on minu oma jne. Tegelikult on ta ikkagi Askost sisse võetud... Ega ma imesta. Homme võtame ta lennujaama kaasa.

Viies jaan

2010-06-28T22:48:00.001+03:00

Päevad voolavad kui päikese käes soojaks läinud mesi. Blogisse tilgutamiseks jääb viitsimist üha vähemaks...
Eelmine nädal algas küll vihmaselt, kuid mälusse jääb kuldse jaaninädalana.
Esmaspäeval tulid lapsed.
Teisipäeval tegin ära sõidueksami. Õhtusöögiks pannkoogid mustika-vahtrasiirupiga (lasin mustikad vahtrasiirupiga keema). Selgus, et teine auto saab ka korda, seega õhtul sain teha oma esimese iseseisva sõidu Tõrvandist koju. Jah, ma rääkisin endaga enne vasakpööret suurele maanteele :)
Kolmapäeva hommikul lõpetas Asko kemmerguehitamist, mina aga pakkisin asju. Veidi pärast südapäeva startisime (kuus inimest kahes autos, ühel neist (autodest siis) taga kempsukäru) Vihterpalu suunas. Sidet pidasime raadiosaatjate abil. Kuskil Põltsamaa kandis sattusime vist mingit tehingut pealt kuulma ja vahetasime kanalit :)
Kella viie paiku olime kohal. Minu esimene Pikk Sõit oli tehtud. Asko hakkas koos isaga kemmergut installeerima.
Mõnus ja rahulik jaaniõhtu oli. Lapsed lustisid täiega.

Järgmisel päeval jätkus päikeseline olemine, õhtuks jõudsime Rooslepa külla, ammuse sõbra juurde. Sääsed peletasid meid suhteliselt varakult varju ja Mirjam magas esimest korda telgis.
Reede hommikul hakkasime tagasi lõunasse sõitma. Pool neli olime kodus. Õhtul käisime Nõo järves ujumas ja harisime end saunas puhtaks ka.
Laupäeva kohta oli mul selge visioon: lastele on vaja veepüsse, söögiks aga on vaja kukeseeni, värsket kartulit ja maasikaid. Mõeldud, tehtud. Suuremad said suured püssid, Mirr veidi pisema. Lapsenergia oli tükiks ajaks kanaliseeritud. Ujumas käisime ka.
Pühapäeval läksime pärast hommikupannkooke lennundusmuuseumi, pärast jätkus päev vana skeemi kohaselt: veepüssid ja ujumine.
Õhtul, kui Asko suuremad lapsed ära oli viinud, jäi maja harjumatult vaikseks. Mirjam kõndis murelikult toast-tuppa ja küsis, kus M on, kus H on. Mihkel oli tükk aega mul lihtsalt vaikselt kaisus.

Väljavõtteid logist

2010-06-22T13:59:00.001+03:00

Kuni mul veel ligipääs e-õppe keskkonnale, panen kirja mõned verstapostid oma pikas sõiduõpingus.
19.02.2009 - esimene õppesõit
26.03.2009 - esimene test klassis, sooritatud
13.07.2009 - viimane õppesõit eelmisel aastal
29.10.2009 - teine test klassis, sooritatud
16.04.2010 - esimene sõit sel aastal
27.05.2010 - kolmas test klassis, sooritatud
31.05.2010 - kooli teooriaeksam, 53/60, mittesooritatud
03.06.2010 - kooli teooriaeksam, 60/60, sooritatud
07.06.2010 - kooli sõidueksam, sooritatud
11.06.2010 - ARKi teooriaeksam, 26/30, sooritatud
22.06.2010 - ARKi sõidueksam Tartus, sooritatud

Sõidukordi sai ostetud 70 - neli neist veel pärast kooli lõpetamist.

Kommentaariks: vahepealne pikk paus õppesõitudes ei tähendanud, et ma autorooli ei saanud - Askol oli juhendajapaber ja vähemalt kord nädalas sain ikka rooli, eriti libeda teega küll mitte. Esimene läbikukkumine kooli teooriaeksamil oli mulle paras - olin täiesti unustanud teha liiklusteste raamatust, lootsin vaid kooli e-keskkonnas olevatele testidele. ARKi teooriaeksami tulemus oli pettumus, aga lohutasin end sellega, et liikluskorraldust puudutavates küsimustes ma vigu ei teinud, alt läksin tehnikat puudutavate küsimustega :)

Enne tänast ARKi sõidueksamit närvitsesin ikka parasjagu. Kell kaheksa oli mul õppesõit, kell 9.15 eksam. Harjutasime veel tagurpidiboksi, sest see mul veidi logiseb. Õpetaja arvas, et küllap lastakse teha külgboksi, sest seda loetakse raskemaks. Nii oligi, aga külgboksi mulle kohe meeldib teha :D
Eksaminaator oli rahulik ja meeldiv, mõjus ka mulle väga rahustavalt. Mingeid prohmakaid (ilmselt) ma ei teinud, tundsin end päris kindlalt juba. Vihm, mis hommikul murelikuks tegi, oli tegelikult kasuks - oligi põhjust hoogu maha võtta, et jalakäijaid säästa. Käisime läbi Aardla (Aardlas seisime tükk aega rongi taga ka), Lõunakeskuse, Viljandi ja Ilmatsalu ringid, linnast välja, tagasi kesklinna ja ARKi. Eedeni ringile ei läinud, aga seda ma ei kartnud ka. Külgboksi tegime tänaval, seisupiduriga kallakust minekut linnast väljas. Kui autost välja tulin, küsis eksaminaator mu koolitunnistust ja läks templeid otsima. Alles siis, kui paber käes, hakkasin sugulastele-sõpradele-sõiduõpetajale (oi, mul oli hea õpetaja!) helistama ja hõiskama.

Aitäh kõigile kaasaelajatele! Eriti mu kodustele. Ei olnud neil lihtne... ema pidi lastega kodus olema, kui ma õppesõidus käisin, Asko pidi mind sõidutama ja õpetama ja kätt hoidma ja üleüldse, lapsed pidid vahepeal taluma ema, kes nende juttu ei kuulanud...

Soola, pipart ja siirupit

2010-06-22T13:03:00.001+03:00

Tehtud :)

2010-06-21T20:27:00.000+03:00

Mihkel (kelle selleteemalistele küsimustele on varem vastatud, et lihasööjate loomade liha üldjuhul ei sööda): "Ema, kui inimene on otsustanud, et hakkab taimetoitlaseks, kas ta liha kõlbab siis süüa?"

2010-06-20T11:46:00.001+03:00

Väärteomenetlus ebaseadusliku reinkarnatsiooni eest...

Selgitav märkus: eelnev on link :)

Laste suust...

2010-06-16T00:09:00.002+03:00

...pead sa seda kuulma, mis mõne arust ehk tõdegi on. Järgnev põhineb Mamma kokkuvõttele tema ja Mirjami vahel toimunud vestlusest.

Istusid nad kahekesi laua taga, millel oli Asko tass. Tiigriga tass. Mamma ja Mirjam hakkasid arutama tiigrite anatoomia teemal.
"Taba," teatas Mirjam.
"Jah, saba," nõustus Mamma. "Kellel veel saba on?"
"Lillu!" teadis Mirjam.
"Jah, Villul on saba. Aga kas sinul on saba?"
"Ei ole," palataliseeris Mirr talle omasel vastupandamatul viisil.
Võtsid nad siis järjest kõik kodakondsed läbi ja kellelgi ei teatud saba olevat, kuni Mamma küsis Mirri ema, st minu kohta.
"Jah," vastas Mirjam sellekohasele küsimusele.
Jah, ütles mu tütar.
Häbi sul olgu, saba sul tulgu...

2010-06-15T23:43:00.000+03:00

Hehee.
Lisaks lastemajale ehitavad Asko ja lapsed (Mihkel-Mirjam) peldikut. Kuivkäimlat, kui peenemalt öelda. Asko vanematele kingituseks. Nagu Askole omane, läheneb ta ülesandele süstemaatiliselt ja kirega - internetist on peldikuteadus omandatud; täna toimus ehitamine hiliste õhtutundideni. Mihkel magas juba ammu ja Mirjamgi oleks pidanud seda tegema (aga vaja oli veel natuke laulda ja oma marraskil põlve nunnutada ja niisama filosofeerida), kui Asko viimaks tuppa tuli ja küsis, kas ma idiooti tahan näha.
Ega mul ilmselt valikut polnud.
Selgus, et pärast peldikusõrestiku kokkukruvimist oli Askole meenunud, kui lai on käru, millega vastne kullakamber Läänemaale tuleb sõidutada - ainult kuus sentimeetrit ehitisest kitsam.
Ei ole midagi teha, tuleb üht-teist lahti kruvida ja lühemaks saagida.

Eelmine tagasilöök löökehitustööde vallas tabas meid siis, kui Asko tahtis pööningult laudu võtta. Selgus, et herilased peavad pööningut enda omaks. Territoriaalsed vaidlused kestavad. Ohvreid on.

*

Tänase päeva tsitaat: Hinnangutega on nagu kelladega - kunagi ei klapi nad täpselt ning siiski usub igaüks oma.

2010-06-14T22:15:00.000+03:00

"Tere, palun mulle kaks piletit "Bullerby lastele"."
"Mis kuupäevaks?"
"Millal seda mängitakse?"
"Pole minu asi mängukava jagada. Mina müün ainult pileteid."
"?"
"Tahate siis pileteid või ei?"
"Tahan. Kas kaheksandaks juuliks saaks?"
"Siis seda ei mängita."
"Millal siis mängitakse?"
"Ma ütlesin - mina müün ainult pileteid. Teie asi on järele uurida, mis päeval etendus on."
"Aga mängukava ei ole kuskil väljas."
"Mul on teie tujudest kõrini." /kassaluuk kinni

alak-ahil

2010-06-14T18:01:00.000+03:00

Mirjam räägib juba mitmesõnaliste fraasidega, kasutab ka mõningaid käändeid-pöördeid täitsa õiges tähenduses. "Isale, M-le," vastab tüdruk tähtsalt, kui küsin, kellele ta kirjutab. "Kirjutamine" ise toimub vana läpakaga, mille mu vend lastele mängimiseks andis.
Põhiline laul, mida igast asendist hõisatakse, on "Taadil tale, ii-aa-ii-aa-oo".
"Õue minna, bibulat!" tähendab, et tuleb minna peenramaale. (Eile oli ajalooline päev - saatsin oma poja salati jaoks sibulat tooma. Esimest korda juhtusid kaks vajalikku tingimust samaaegselt täidetud olema: mu laps on piisavalt suur ja mul on Aiamaa...)

"Kuhu sa lähed, Mirjam?" küsin tütrelt, kes käib tuba mööda ringi, jalas minu kingad.
"Autole, poodi," leelotab Mirr.
"Mis sa poest tood?" küsin mina.
"Piima!" vastab Mirjam.
"Mida veel?"
"Liha!"

Mul pole mõtet laste käest küsida, mida võiksin söögiks teha. Vastuseks saan kahest suust: "Liha!" Mirjam küsib vahel kala ka. Eile hakkas Mihkel arutama lihasöömise ja loomade tapmise vahelise seose üle. Sealt läks meie jutt taimetoitlusele. Mihkel teatas, et tema hakkab taimetoitlaseks, sest tal on loomadest kahju. Möönsin, et see on tema vaba valik, aga seletasin ka, et ta teeks minu elu sellega palju keerulisemaks - vähe sellest, et peaksin hakkama talle eraldi süüa tegema, muretseksin ma ka selle pärast, kas ta taimetoidust kõiki vajalikke aineid saab. Selle peale lükkas poeg taimetoitlaseks hakkamist edasi.
Mul endalgi on lapsepõlves olnud paar perioodi, mil ma liha ei tahtnud. Kui mõni mu lastest peaks täiskasvanuna otsustama taimetoitluse kasuks - mis seal's ikka.
Söögist rääkides: kas kellelegi veel tundub, et Alma piimal on imelik "keemiamaitse" juures?

Kui prints ehitab

2010-06-14T13:17:00.000+03:00

Möödunud nädalavahetust võib nimetada käsitöiseks - Asko möllas ehitada, mina heegeldasin Mirjamile kübara ja alustasin peatselt sündivale vennapojale teki heegeldamist. Kübar sai natuke suur, Mihklile paras, aga tuulevaikse ilmaga kõlbab juba tänavugi kanda. Laupäeva õhtul, kui kübar valmis sai, oli Mirjam kohe nõus sellega ka poseerima:

Lille võtsin küljest ära ja ostsin peenemat lõnga, millest plaanin terve kimbukese heegeldada. Kuna ma polnud aastakümneid heegeldanud, otsisin inspiratsiooni netist ja vanadest ajakirjadest, viimaks kasutasingi põhja heegeldamise juhendina 2009. aasta juuni "Peres ja Kodus" ilmunud beebimütsi-heegeldamise õpetust. Kübara kasuks otsustasin alles siis, kui müts valmis hakkas saama.

Titetekk tuleb kahevärviline, inspiratsiooniks kasutan tekki, mille Helen Mirjamile tegi, aga minu näputöö on palju lihtsa(koelise)m.

2010-06-10T22:57:00.002+03:00

Nagu näha, täna õhtul ei sadanud. Tööriistad olid ka kõik alles.

Asko tegi ka pilti. Valmimas on siis kahekorruseline, terrassiga lastemaja.

Teise kategooria kirjandusteadus

2010-06-10T11:06:00.001+03:00

Mihkel ja Mirjam mängivad, ehitavad duplo-klotsidest lennukeid.
Mina joon kohvi ja püüan aru saada, kas mul lisaks haigele kurgule veel kuskilt logiseb. (Noh, teatud lõtke on hädavajalik, sest kui kõik kruvid lõpuni kinni keerata, kaotab inimene paindlikkuse ja võib lihtsalt krõksti! katki minna.)
Mirjam hakkas nutma, kui Asko teda tööle kaasa ei võtnud. "Sul pole veel vastavat kvalifikatsiooni," seletas Mamma tüdrukule. No mis, ometi oli põnnil ju pluus seljas ja kummikudki jalas?
"Mihkel, kui sa tööriistu ära ei söö* ja vihma ei saja, hakkame õhtul majale** põrandat panema," lubas Asko enne lahkumist.

Lugeda tahaks. Asko lõpetas just "Meistri ja Margarita", enne seda "Sada aastat üksildust". Mäletan neist raamatuist vaid emotsiooni ja mõningaid stseene, aga üksikasjad on kuhugi kadunud. "Meister ja Margarita" ootab nüüd öölaual, kohe "Liiklustestide" kõrval.

Nii et me siis räägime nüüd abikaasaga ka kirjandusest.
""Meistris ja Margaritas" oli ~~vähem~~ rohkem paljaid naisi kui "Sajas aastas"," nendib Asko.
"Hm? Jah... tead, äkki ma teismelisena ahmisingi nii palju lugeda, et teadsin ilukirjandusest mingitki erootikat otsida?" mõtiskleb Kader.
Säh sulle haridust ja kultuuri...

* hommikul selgus, et Mihkel on oma mõõdulindi otsa katki närinud
** mehed ehitavad mäe otsa kaskede vahele lastemaja

2010-06-09T17:15:00.000+03:00

Kes oleks võinud seda arvata, et minusugune söödapeedipõldudel kõplavastase vaktsineerimise üle elanud inimene lausub kord mõttes järgmise lause: "Meile on korralikku kõblast vaja." Vähe sellest, et mõtleb - mõne tunni pärast paneb veel blogisse kirja ka.

"Kallis, me vajame korralikku kõblast!" / volksutab ripsmeid
Askot tundes võib oodata, et ühel päeval tuleb ta koju, kaasas Kõige Pikem Kõblas. Võib-olla isegi programmeeritav.

Höhöhöö. No aga kartul vajab ju hooldamist, eks ole.
Sibul kasvab mühinal. Till, petersell ja murulauk normaalselt. Hernes pipardab.
Sääsed aga mängivad umbrohuga kokku.

*

Mõni aeg tagasi lugesin järjekordset arutelu teemal "Minu eks ei mõistnud mind" ja formuleerisin kokkuvõtva lulla:

Ma olen ju naine (see on siis lulla pealkiri)

Ise ütlesid,
et armastad mind,
aga ikkagi
kohtlesid mind
kui inimest.

*

Kohaliku veski täisterajahu sai otsa, tänases leivateos kasutasin vaid poejahu. Uh, heade asjadega harjub kiiresti - kuidagi mannetu on see tänane leib, hele ja iseloomutu. Aga ikkagi parem igast poeleivast :)

:)

2010-06-07T14:32:00.000+03:00

Lõpetasin täna autokooli!
Neljapäeval tegin teooriaeksami, reedel platsisõidu, laupäeval käisin Elvas esmaabikoolitusel, täna tegin linnasõitu.
Homsest saan end ARK-is kirja panna.
Vahtralehe-kujulises pudelis vahtrasiirup, mille Asko mulle Kanadast tõi, ootab päeva, mil autodele võib kinnitada "vahtralehed", ja pannkoogipidu :)

1. juuni

2010-06-01T10:44:00.000+03:00

Käin vahel masohhistilikult lugemas Facebooki lehekülge "Toetame Voldemar Kuslapit!". Masohhistlikult, sest seal toimuv on minu jaoks vererõhku tõstev (hm, arvestades mu muidu madalat rõhku on tegemist hoopiski teraapiaga?) - mõned aktivistid kasutavad iga võimalust, et mõnitada ja parastada poisse ning näpuvigastuse saanu ema.
Tegu oleks kui kommuuniga "Toetame omakohut!" või "Teeme kambaka!".
Moraalset üleolekut voolab seal lausa uputavates kogustes.
Miks on nii, et vanemad inimesed arvavad endal õiguse olevat nimetada noormehi nolkideks, kaakideks, kaabakateks, jõmmideks ja veel kümne erineva solvava sõnaga?
Miks arvatakse, et öörahu rikkumine annab õiguse omapoolseks rikkumiseks, sedapuhku siis tungimiseks korterisse ja vägivallatsemiseks? Ise oled süüdi, et sind tõukasin - sa kuulasid liiga valju muusikat. Ise oled süüdi, et su arvutisse nuuskurvara installisin - sa viisid mu nii kaugele. Ise oled süüdi, et su vägistasin - kandsid nii lühikest seelikut. Ise oled süüdi, et sind solvan - sa oled lihtsalt nii halb inimene. Ise olete süüdi, et teiega sõdime - mis te siis elate naftaväljade peal. Jah, need asjad ei ole muidugi võrreldavad, utreerisin tugevalt, aga suhtumine algab väikestest asjadest.

Ma ei tea, võib-olla oleksin neutraalsem, kui mul poleks lapsi. Praegu suudan ma end vägagi lihtsalt panna selle ema olukorda, kelle poeg viga sai. Vahet ei ole, kui vana see poeg on, 7-, 17- või 27-aastane. Sellest hetkest peale, mil laps enam pidevalt vanemate silma all ei ole, pole mingit garantiid, et nendega midagi ei juhtu, et nad midagi kokku ei keera. Sa võid end siniseks rääkida neid õpetades ja sõnu peale lugedes, sa võid olla igas mõttes positiivseks eeskujuks, aga lastega lihtsalt ei ole garantiid. Mitte milleski ei või kindel olla. No näiteks ei lähe ma kunagi punase tule ajal üle tee. Räägin seda ka lastele. Kas ma võin mürki võtta, et nad järgivad mu eeskuju? Kui selliseid lapsevanemaid siiski on, siis äkki peaks kutsuma mehed mustas, tulnukakütid? :D

23. mai

2010-05-23T11:23:00.000+03:00

Esimene pilvine hommik üle pika aja.
Eelnevad päevad möödusid põhiliselt õues. Lapsed olid suurema osa ärkveloldud ajast väljas - no ja mina siis ka. Oleme kõik päevitunud ja lapsed sääsepunnilised-kratskriibulised. Kaubanduslikku välimust ei ole...
Hetkel mängivad nad toas ja ümisevad laulda: "Ta-ame kok-ku Tom-mi juu-les" leelotab Mirr ja "Paide-Türi rahvajooks, võidab Pavel Loskutov" ümiseb Mihkel.
Mirjam kutsub Mihklit Minnaks - ilmselt tuletis "Mihklist" ja "vennast".
See, kuidas nad kahekesi asjatavad, teeb südame alati hellaks. Mihkel aitab õel autot künkast üles lükata. Aitab selle mullahunniku otsa, mille najal meil liumägi on. Aitab vihmausse ja tigusid otsida (neile on vaja teha pai). Mirjam pole sugugi papist tüdruk ja saab kõigega ka ise hakkama, aga Mihkel ikka aitab. Laseb tal vahel võidujooksus võitagi.

Yleislääkäri magab. Kui ta kaua veel magab, saavad tema toodud mandlid šokolaadis otsa. Pralineekommid, siider, kalavalik ja kartulisalat said juba eile. Torti, šokolaadi, viinamarju, jogurtit ja võileivakraami veel on. Võib-olla on veel midagi, mina ei näinud, mida kõike ta tõi, sest olin ta saabumise ajal lastega sünnipäeval.

Täna neli aastat tagasi nägin ma esimest korda Askot.
Homme jõuab ta tagasi.

Kiirelt mõned asjad

2010-05-20T10:06:00.001+03:00

Kõigepealt kass Oskarist.
Oskarit ei ole enam. Nädal tagasi läks ta oma tavapärasele ringile ja enam tagasi ei tulnud. On ta varemgi nii kaua ja kauemgi ära olnud, seekord aga on asi kindel - naabri-Reks oli end ketist lahti tõmmanud ja veterankõutsi elupäevad saidki kiire lõpu.
Hiljem, kui aega rohkem, kirjutan Ossist pikemalt.

*

Eile oli Mihkli kevadpidu. Lasteaia "kolmanda klassi" lõpetamine... ainult kaks aastat veel jäänudki koolini. Mihkel tegi kõik asjad kaasa. Erilist entusiasmi ta küll ei ilmutanud taieldes, aga poole esinemise pealt enam minu juurde ka ei hakanud jooksma. Ta on rühmas üks pisemaid, mõned tüdrukud on temast pea terve pea pikemad.

*

Varahommikul olin Mihkli rattaga lasteaeda viinud ja ise linna läinud. Linnast tulles ei tihanud ma lasteaia hoovist ratast võtma minna, sest teadsin, et lapsed on õues ja head nahka minu ja poja kohtumisest tulla ei saaks... niisiis ootas ratas õhtuni. Väntasime siis poisiga koju, kaasas lasteaia-kraam ja Mihkli kunstitööd, minul esimest korda seljas uus pikk suvekleit. Ainult üks kord jäi kleit keti vahele.

*

Aiamaal on kõik peale kartuli üleval. Sibul juba nii suur, et saab salatisse näksata. Ka muru ja muidu-hein kasvab lausa silmnähtavalt. Sirelid ~~on peaaegu-õitsel~~ õitsevad.

*

Kanadas olla ka palav.

*

Nii, Mirr tõi jalanõud ja räägib ise "Õue, tossu, seda, aita!" Vaja siis ka õue minna, Mihkel on juba seal.

Põhimõtetega inimestest

2010-05-15T00:41:00.000+03:00

Mõtlen vahel, mis mind nii väga ärritab "põhimõtetega" inimeste juures. Miks ma ei võiks olla "zen" ja lasta neil oma põhimõtetes marineerida? Miks ma tursun, ikka veel?
Praegu paistab nii, et asi on selles, et need põhimõtted kipuvad neil inimestel, kes mind ärritavad, käima teiste kohta. Mitte "minu põhimõtete vastu on valetamine", vaid "minu põhimõtete vastu on võtta võrdväärsena inimesi, kes valetavad". Mitte "minu põhimõtete vastu on abielurikkumine", vaid "kõik, kes truud ei ole, on minust madalamad". Vaiksed põhimõttepidajad ei paista silma, nemad käivad oma rada ja ei tuututa sellest, kuidas mõned inimesed ei väärigi seda, et neid võrdsena kohelda.
Tuututajad on põhimõtted devalveerinud.
Kõik need Roosad Tädid, kes teatud märksõnade peale kohale lendavad ja õpetama kukuvad, pakatamas moraalsest üleolekust... miks ma lihtsalt itsitades käega ei löö, vaid ikka vererõhku kergitan, isegi kui kuskil sõna ei võta?
Ilmselt on mul mingi põhimõte põhimõtetega (teiste) inimeste kohta.
Peaksin sellest lahti saama.
Zen!

Haa!*

2010-05-14T13:11:00.000+03:00

Eile käisime Mihkliga teatris, vaatamas "Detektiiv Lottet". Istusime viimases reas, kohe puldimehe kõrval. Kartsin, et kõik need tuled ja ekraanid kisuvad poisi tähelepanu kõrvale, aga mu kartus osutus asjatuks.
Pärast teatrit käisime polikliinikus põskkoobastest pilti tegemas ja jäime vihmavangi. Tahtsime tunnibussile minna, Mihkel ootas pikisilmi oma esimest bussisõitu, aga kallas kui oavarrest. Vihm lõppes siis, kui tunnikas tõenäoliselt juba lahkunud oli. Läksime välja, et all-linnas järgmisele bussile minna... ja saime Riia tänaval ühe auto poolt nii märjaks pritsitud, et mu seelik lausa tilkus.
Ja ega ilm polnud ka seda nägu, et vihmaga kõik ühel pool on.
Askol hakkas meist kahju.
Mihklil oli endast väga-väga kahju: lubatakse bussisõitu, aga siis viiakse autoga koju. Maailm on ebaõiglane! Vähemalt sai ta kodus alasti vihmas joosta...

Mu sõiduõpetaja tahab mind koolieksamile lasta. Ei ole midagi teha, tuleb siis minna...

Mida tähendab ütlemine Valel on lühiksesed jalad? Eks ikka seda, et valel võtab vahel aega, et päevavalgele tulla...

* Tulnukas Alfi mäletate?

2010-05-12T23:21:00.000+03:00

"Aga miks kuningad peavad krooni kandma?" küsis Mihkel täna, ise mõtlikul ilmel võileiba süües.
Seletasin siis, et ega nad peagi - kannavad vaid erilistel puhkudel, eriti pidulike sündmuste puhul, näiteks kui on pulmad...
"Või lasteaia kevadpidu!" itsitas Mihkel.

*

Mihkel sai endale üleeile ralliauto. Punase. Uksed käivad lahti, kapott ka, peeglid küljes ja puha, roolist saab rattaidki keerata. Ainult üks mure on selle autoga - Mirjamile pakub see samasugust huvi.
Mihkel ei ole eriti kade.
Täna õhtul võttis Mirjam pähe, et üks Duplo-mehike peab autosse istuma ja linna sõitma. No ei mahu, topi kuidas tahad. Seletan, et näe, ei mahu, kuidagi mahu. Mirjam muutub üha vihasemaks ja õnnetumaks, aga ei kavatsegi oma plaanist loobuda. "Linna, linna!" hädaldab ta.
Mamma läks seepeale teise tuppa ja tõi sealt "suurte laste" Lego-mehikese.
Nii vähe oli õnneks vaja.
Mõni minut hiljem uus hädakisa - mehike ei hoia roolist kinni. "Ool, ool," karjub tüdruk.

*

Meil on Ait, mis pole tegelikult päris-ait, vaid on rohkem selline kuurimoodi ait, aga kuna seal kunagi ka põllumajandussaadusi sai hoitud, nimetame seda ikkagi Aidaks. Aidas on igaseid põnevaid asju, nagu näiteks kõik veepüssid, mis aegade jooksul meie majapidamisse on sattunud, ämbreid, purke, kausse jms kraami, mida võiks iseloomustada väljendiga "äkki läheb vaja". Aidauks käib kinni haagiga, mille avamiseks Mihkel kasutab sealsamas lähedal asuvast puuriidast võetud halgu.
Täna olin sunnitud kasutama vägivalda, et eemaldada Mirjam Aidas asuvate klaasesemete juurest. Mihkel tuli ka välja, panin haagi kinni. Mirjam marssis nõgesepuhmast välja tegemata puuriida juurde, küünitas end nii pikaks, et sai halu haarata, ja tatsas ukse juurde tagasi.
See oli lihtsalt nii vastupandamatu: otsusekindel tüdruk ja teda heldinult vaatav väike suur vend, kes pidi end vägisi tagasi hoidma, et mitte õele appi tõtata.

2010-05-11T15:09:00.002+03:00

Hommikul saime autoga Nõkku arsti juurde, et aga ilm oli ilus, lasime Asko tööle ja tulime jala koju. Mina ja Mihkel.
Kõigepealt väisasime A&O poodi, sest ega siis ometi kütteta seda kolme kilomeetrit läbida jõua. Mihkel valis välja mingi igavese juraka mahlapulga, keeruga veel pealegi. Mina jäin vedelal kujul manustatava kütuse juurde ja võtsin pudeli vett.
Vorstileti ääres köitis poisi tähelepanu Krakovi vorsti rõngas. "See on Krakovi vorst," seletasin ma itsitavale Mihklile. "Draakoni vorst?" läksid silmad suureks.
Siis läksime raamatukokku. Selgus, et Elo Tuglase päevikule on järjekord ja ma lubasin raamatu esimesel võimalusel ära tuua. Jäin uudiskirjanduse leti juurde meelisklema, Mihkel aga küsis, kas võib minna raamatut välja valima. Muidugi võis. Umbes minuti pärast naasis ta säravi silmi, käes "Kuidas taltsutada lohet".
Nüüd oli minna veel ainult paar kilomeetrit. Kas minna mööda "suurt" või "vaheteed"? Otsustasime kasutada mõlemat - suurt teed pidi alevist välja, siis aga esimesel võimalusel vasakule ja vaheteele.
Raamat sai läbi loetud paarkümmend sammu pärast vaheteele jõudmist.

*

Eile õhtul oli ilus vaikne ilm ja Asko lennutas laste rõõmuks kõige väiksemat puldilennukit. Oi, nad olid rõõmsad! Ja oi, kui vihane oskab Mirjam olla, kui pole tema kord lennukit Asko kätte viia...
Enne lennuetendust olime niisama natuke jalutanud ja teole pai teinud. Jooksis teine, keel vestil, ja üritas üle tee jõuda. "Pai, pai!" nõudis Mirjam veel tükk aega hiljem, et läheksime ikka teo juurde tagasi.

*

Küsimus sarjast "Kuidas saab moos kommi sisse?": kuidas saavad surnud vihmaussid asfaldil olevatesse lompidesse, millel visuaalsel vaatlusel ei ole täheldatav kokkupuude mullaga?

*

Kui Mirjam ärkab, lähme taimi istutama. Üht-teist olen külvanud, aga tõin turult mõned maitsetaimed ka. Sibulad igatahes kasvavad mühinal...
Meie käoliin läheb ikka edasi - siinkandis nimelt laulab kukutav... st kokutav kägu. Juba aastaid. Ei mina usu, et see sama lind on, ilmselt ikka mitmes põlvkond juba.
Ja selles pesakastis, mille Asko koos Mihkliga tegi, ongi kuldnokad sees, kuigi ema mul kahtles, kas nad pulgata maja tahavad.

*

Eile tahtis Mihkel lihtsalt natuke joosta ja läks õue, torgates jala otsa vaid plätud. Kui ta juba kahtlaselt kauaks oli ära jäänud, läksin minagi välja. Hõikasin. Kuskilt männiku poolt hõigati vastu ja kutsuti lähemale. No ma siis läksin. Ei näinud ma poissi kuskil. "Siin olen!" kostus vastuseks mu küsimusele. Mihkel oli puu otsas. Kui täpne olla, siis ülemõõdulise põõsa otsas. Väga kõrgel, väga peenikeste okste peal.
"Sa oled päris kõrgel."
"Jaa."
"Oled sa ettevaatlik?"
"Jaa."
"Oled sa siin varem ka käinud?"
"Jaa."
"Kas saad ise alla?"
"Jaa."
"No tule siis."
"Alles siis, kui sa päris puu alla tuled."
No ma läksin. Mihkel tuli alla.
Ma pole kindel, kas ma seda rohkem näha tahan.

Mäkradest ja inimestest

2010-05-10T11:52:00.000+03:00

Ühel õhtul paar nädalat tagasi läks Asko õue habet ajama. Masin surises, Asko aga jalutas tagumiste tiikide juurde - et äkki veab ja näeb kobrast.
Kõigepealt tuli kopratammi juurest rebane.
Siis aga mäger.
Kobrast ei kuskil.
Paar õhtut hiljem võttis Asko Mihkli kaasa. Taas nähti mäkra.
Ka siis, kui Asko H kaasa võttis, nähti mäkra.
Internet kirjutas, et mäkradel on kindel rada.
Mägrainternet ilmselt kirjutab, et inimestel on kindel rada.
Mina aga mõtisklen selle üle, kas oleme ehk suure vandenõu jälil? On ehk kõik see kopramajandus suur pettus ja kõige taga on Mäger, hall kardinal? Rebane on vahemees, kes pettuse ilmsikstulekul vahele võetakse, mägrad aga pääsevad puhta nahaga ja võivad oma kaksikelu edasi elada...

Oli head ka

2010-05-09T22:23:00.000+03:00

Häid hetki ka:

Maratonilt tulles arutavad lapsed, kes milles kõige parem oli. M oli kõige rohkem väsinud, H-l oli kõige pikem distants. Mihkli trump kõlas nii: "Aga mina kadusin kõige rohkem ära!"

*

Täna õhtul oli Mihkel väga väsinud. Lebas mul õige vaikselt ja mõtlikult kaisus.
Kader: "Millest sa mõtled?"
Mihkel: "Sellest, kui kallis sa mulle oled."
Selle peale võttis Mirjam tooli, vedas selle voodi juurde, ronis tooli abil voodile ja sättis end minu kõhule. Nii me seal siis kudrutasime, mina kõige all.

*

Tõin eile ekstra emale küpsiseid. Täna selgus, et ema oli küpsisetopsi kaminatuppa unustanud ja küpsised olid mitte-just-eriti-salapärasel viisil haihtunud.
"No mis sa siis jätsid need sinna," noomis noorim asjaosaline oma vanaema.

*

Pesen Mirjamil nägu. "Nina ka! Habe ka!" juhendab tüdruk.

Räägi. Nagu. Seinaga

2010-05-09T21:34:00.000+03:00

Mul on praegu kodus elav tagantjäreletarkuse-entsüklopeedia.
Ma kujutan ette, kuidas ta end tunda võib, ja ilmselt ise tunneksin samamoodi, aga kui keegi peaks veel osatama tulema, jätan ma hoiatuslasu küll vahele.
Või noh, olgu see sissekanne siis hoiatuslasuks.

*

Terve see nädalavahetus on olnud kui kurjast vaimust vaevatud. Toredad ja suurepärased hetked vaheldusid selliste põrsatempudega laste poolt, et eile õhtul kaotasin ma kannatuse ja paugutasin uksi. Säärase haruldase sündmuse põhjustajad, 4-aastane ja 6-aastane, said loetud sekundite jooksul hambad pestud ja voodisse.

Tänane hommik algas normaalselt.
Kuni selgus järjekordne sama koosluse poolt kokku keeratud käkk.

Pisikesi käkipojakesi kogunes päeva jooksul veel terve peotäis.

Kuni suure finaalini. Metsa peitu pugenud poisid, tiksuv kell, mitme mehega otsingud, vana hea Murphy...

Kõik lapsed on nüüd kodus.

*

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, on Mihkel viimasel ajal hakanud kurtma peavalu. Algul lohutasin end sellega, et nohu jms, nüüd aga aitab, homme võtan arstiga ühendust.

Logistikamaratonist

2010-05-08T14:49:00.000+03:00

Mirjam magab mu kõrval lõunaund, Mihkel ja M on eraldi tubadesse paigutatud ja peaksid ka tunnikese puhkama. Hommikul käisime tillujooksul, pärast lõunatudu lähme sünnipäevale.
Veel eile päeval teadsime, et tillujooksule tuleb kolm last. Parasjagu autotäis... pärastlõunal oleksin mina bussiga linna läinud. Õhtul otsustas H, et tuleb ikka ka maratonile, lihtsalt teistele kaasa elama. Tegime logistika ümber, äratus nihkus poolteist tundi varasemaks. H läks harjutamise mõttes ise bussiga linna. Mihkli ja Mirjami start oli kell 11, M start kümme minutit hiljem. Kui kohale jõudsime, otsustas H ka ikka jooksma minna.
Mina läksin siis kõige pisematega esimesse starti. Mihkel oli algul hädas, tahtis korraga nii joosta kui ka minu ja Mirriga olla. Viimaks otsustas ta jooksmise kasuks ja kadus meil silmist... Tatsasime Mirjamiga raja läbi, saime medali ja limonaadi, hakkasime Mihklit otsima. Mina kujutasin ette, kuidas paanikas väikemees ringi sebib ja meid nuttes taga otsib. Mihkel aga oli leidnud rahvast tühjema koha, sõi jäätist, medal kaelas, ja vaatas rahulikult ilma ja inimesi. Oskab kaduda küll - oleme talle rääkinud, et kui ta peaks meid ära kaotama, püsigu paigal, ärgu hakaku ringi jooksma.
Varsti tuli oma jooksult ka M ja siis lihtsalt ootasime, sest H stardini oli veel päris palju aega. Mirr väsis väga ära, ja üritas ka kadumisetrikki korraldada ning sai väga vihaseks, kui see tal korda ei läinud. Viimaks pidin temaga autosse taanduma.
Palav oli.
H läks seniks koju, kuni pisematel aeg maha võetakse.
Mina käisin veel poes, Asko ja lapsed tegid Lõunakeskuse rongiga tiiru. Kodutee viimasel otsal tegelesime sellega, et Mirjamit ärkvel hoida - kui ta autos magama jääb, on ta kõpsti ärkvel, kui auto seisma jääb, ja lõunauinak jääb liiga lühikeseks.
Pea valutab.
Mirjam nohiseb.
Maja on vaikne, kui tuule käes natuke lõgisev välisaken välja arvata.

Nad kasvavad nii kiiresti... kuigi lapsevanemaks olemine tundub vahel olevat lõputu maraton, siis "universumi mastaabis" pole tegu siiski muu kui sprindiga. Või hoopis tõkkejooksuga? Vaevalt saad hoo sisse ja 4-aastase käitumisviisiga ära harjuda, kui juba on sul kodus 5-aastane, kel hoopis teised huvid, õigused ja tujud...

Kuidas me püstkoda ehitame

2010-05-03T11:31:00.001+03:00

Alustada tuleks sellest, et reedel saime teada, et õhtul toimub metsataguses naabertalus valla volbrituli. Ei olnud meil plaanis kuhugi minna, aga mingil hetkel ikkagi taipasime, et viisakas oleks korraks kohal käia.
"Korraks" kujunes paaritunniseks sotsialiseerumiseks, isegi Mamma mõtles ümber ja Asko tõi tema ka kohale. Mihkel sai endale näomaalingu, mis alles eile saunas lõplikult igavikku kadus. Rahvast oli küll vähe, aga Voika küla meie-nurga rahvast oli päris mitmest talust.
Korraldaja oli suure töö ära teinud, aga... reklaam üritusele oli peaaegu olematu! Külarahvale mõeldud värki tuleks kuulutada ikka poe juures ja postkastitulpadel, mitte ainult (ühel lehel) internetis. Loodan, et naabrimees käega ei löö. (Huvitav, kas tuleks kõne alla variant, et muusikastiili valikul saavad kõik naabrid sõna sekka öelda? :))
Noh, ja seal metsataguses naabertalus on püstkojad.
Meie mõtlesime kohe, et tahame ka.
Naabrist parem, haa!
Laupäeval, pärast seda, kui Asko talgutelt koju jõudis, tõime harvendatud kasenoorendikust koormatäie puid. Neljakesi tõime. Mihkel ja Mirjam istusid koos Askoga traktoril, minu austavaks ülesandeks oli koduteel koormat kinni hoida. Lebasin risti üle kasepuude, hoidsin käruservast kinni ja tundsin puudust polstrist. Kas või isiklikust...
Koju me igatahes jõudsime.
Valisime püstkojale koha välja.
Vedasin pulka, nööri ja labidat kasutades kulu sisse ringi.
Asko eemaldas ringil mättad.
Hakkasime püstitama.
Hm...
Äkki ikka peaks internetist uurima, kuidas tegelikult püstkodasid ehitatakse?

Õhtul uurisime ka. Selgus, et "kui sõrestik oli olemas, püstitasid kaks meest püstkoja veerand tunniga, naised korjasid sel ajal tulematerjali". Nunuh.
Eks ma annan teada, kui meie veerand tundi läbi saab.

*

Muide, Mirjamil oli reedel nimepäev. Ega ma ise seda teadnudki, aga sõber tuletas meelde :) Mihklil aga oli lasteaias nõiapidu. Tegin talle mustast sametist keebi, mille õlale kleepisime konna (plastmassist, ausõna!), musta nõiamütsi külge kinnitasin sule. Kõige vägevam atribuut oli aga luud - rohelise ja mühkliku varrega.

*

Mihkel mõõkleb püstkojast üle jäävate puujuppidega.
Kader: Ära neid väga laiali loobi.
Mihkel: Miks? Need on minu relvad!
Kader: Need põlevad väga hästi. Teeme parajateks juppideks ja lähevad pliidi kütmiseks.
Mihkel: Eiii! Need on minu relvad! Kas rüütlid panid oma relvad tulle?!
Asko: Rüütlid ei pannud, aga rüütlite emad küll...

Leidke pildilt neiuke ja ämbliknoormees

Filifjonkade elust

2010-04-24T14:47:00.000+03:00

Hiline õhtu. Paar hetke enne uinumist pomiseb Kader oma abikaasale: "Ja kui Hekla purskama hakkab ja ikaldus tuleb, saaks midagi kasvatada ilmselt ainult kasvuhoones..."

Ülejärgmine hommik. Paar hetke pärast ärkamist küsib Asko oma abikaasalt: "Nii et sa tahad siis kasvuhoonet?"

Aga lapsed on mul virgad...

2010-04-20T15:08:00.000+03:00

...mõlemad on selle poolest isasse.

Mõningaist asjust III

2010-04-20T12:19:00.000+03:00

Täiskasvanud inimesed üldjuhul teavad, et kui mingi eesmärgi nimel on vaja algatada suhtlusakt, siis ei tehta seda mõnitades ja kontrollimata süüdistusi loopides.

*

Kui sulle on alustuseks kõrvakiil antud, kas jääda väärikaks või virutada vastu? Anda väärikalt pasunasse?
Varem ma püüdsin seletada.
Nüüd virutan vastu. Väärikus jäägu nende jaoks, kes kogemata varba peale astuvad.

*

Ja mõni inimene tõsimeeli usubki, et talle on mõne inimese suhtes kõik lubatud. Aegade lõpuni. Indulgentsi kirjutas ta küll ise välja, aga see ei vähenda ju selle mõju.

Lihtsalt

2010-04-19T23:30:00.000+03:00

Asko jõudis küll Tallinnast hilja koju, aga vedas mu siiski välja sööma. Sattusime istuma raadio alla, kust tuli mingi tutvumissaade. Oleksime ajas justkui 18 aastat tagasi rännanud - täpselt samasugused tutvumiskuulutused ja täpselt sama kole muusika - ainult põlvkond, kes kaaslasi otsib, on erinev.

*

Päeval lugesin korrektuuri ja möllasin lastega õues. Kraapisime veel siit-sealt lehti kokku ja vedasime aiakäruga ära, vahepeal said lapsed sõita ka. Mirjamil on saabunud ise-aeg - kõike tahab teha "ide, ide!" Käru lükkas ka "ise" :)

Tuulealune maja

2010-04-18T15:42:00.000+03:00

Kui eilse päeva veetsime õues ja külas, siis täna olen mina vaid lugenud. Ilm on selleks tegevuseks lihtsalt suurepärane - sadanud on vihma, rahet ja lörtsi, praegu paistab küll päike, aga tuul lõgistab endiselt siibritega (silme ette tuli pilt lustakast sanitarist...).

Kader: Keegi on korstnas. Kuuled, kuidas kolistab? Ei tea, kes see küll on?
Mihkel: Korstnapühkija.

2010-04-16T14:37:00.000+03:00

Eile õhtul olid põhjataevas virmalised.
Viimati nägin virmalisi ligi paarkümmend aastat tagasi. Mäletan, kuidas ma neid ilmselt esimest korda nägin. Olin siis algklassilaps ja vanaisa ajas kõik majalised õue. (Aitäh talle!)
Asko oli see, kes neid eile märkas ja mind kutsuma tuli. Olin juba poolunes, aga tatsusin siiski õue. Virmalised ei oota hommikuni...
Asko aga pani end korralikult riidesse ja tegi mõned pildidki.

*

Täna hommikul käisin õppesõitu tegemas. Oi, ma närveerisin! Üllatasin siiski õpetajat (ja kui aus olla, siis ennastki) positiivselt.

*

Eile ostsin endale lillelise aiakahvli ja lillelised töökindad. Kui ma suudaks otsustada, mida oma lapikesele külvata-istutada, oleks kõige raskem osa aiamaa rajamisest tehtud.

2010-04-15T14:27:00.000+03:00

Vahel on tunne, et aitab pieteedist, hakkaks puistama - ja mitte vanatädi tuhka, vaid palju vägevamat kraami. No ei ole minust aiapidajat, et kõike, mis kaela sajab, omakasupüüdlikult väetiseks kasutada...
Mõtlesin nii ja läksin hoopis õue. Vaatama, mis toimub suure kile all, mille talveks maha jätsin. Sinna, kuhu tegelikult siiski võiks üks väike aiamaa tulla. Kilealune oli pehme ja kamaravaba. Korjasin nõgesejuured välja ja hakkasin kaevama. Peaaegu kõik, mida puistada tahtsin, kaevasin sinna keldri taha. Mirjam aitas ka.
Praegu Mirr magab Mamma juures, mina matan viimased väetiseriismed sellesse postitusse siin ja lähen kaevan veel natuke. Nüüd juba rõõmuga.
Ja õppesõitude ajad panin kirja. Ma pole juulist saadik sõidus käinud, viimane aeg koera saba ette võtta.

Käidud

2010-04-14T21:36:00.000+03:00

Käisime kontserdil. Gotan Project esines Nokia kontserdimajas.
Istusin seal neljandas reas ja ootasin kontserdi algust ning püüdsin meelde tuletada, kas on eraldi sõna suure ruumi kartuse kohta. Asko arvas, et tegu on lihtsalt Solarise-foobiaga, Aapo pakkus täna, et mind tabas enesealalhoiuinstinkt.
Kui Svjata Vatra lavale tuli, kadusid kõik hirmud kus seda ja teist.
Gotan oli hea.
No olgu - suurepärane.
Aeg-ajalt tabasin end mõttelt, kas Askole sobiks kaabu.
Siis mõtlesin, mida küll Mirr ja Mihkel teevad.
Siis lihtsalt kuulasin.
Rõõmustasin. Rõõm on vaadata ja kuulata inimesi, kes teevad rõõmuga häid asju. Elu mõte ju ongi rõõm :)

Sõime Komeedis kooki ka. Kui Õismäele jõudsime, kuulsime, et lapsed olid end väga hästi üleval pidanud. Rõõm, rõõm :)

*

Taas kord sain kinnitust sellele, et mul on maailma parim mees.

*

Ussisõnade-mäng on väga hea vahend lugemise harjutamiseks. "Leib - võtab mõistuse ja ussisõnad!" ja "Pühakiri - kuri sõna tumedate kaante vahel!" kostus pärast õhtusööki köögist. Ma tean küll teemasid, mis tekitaksid veelgi suuremat elevust massides...

Aga kevadööks...

2010-04-12T10:51:00.000+03:00

Kui pimedaks läheb ja kuskile vaja sõita on (näiteks Paidesse), soovitan autos mängima panna Gotan Projecti. Linnulaulu ju autos niikuinii ei kuule, tango aga mõjub samamoodi afrodisiaakumina :)

Kevadega piki pead

2010-04-12T09:09:00.000+03:00

Pärast päris-talve mõjus möödunud nädalavahetus kui... kui... no ei leia sobivat võrdlust, mis lääge poleks.
Kaks õues veedetud päeva. Koristasime, vedasime oksad tulehunnikusse ja lehed komposti, puhastasime autosid, jalgrattaid ja kärusid, saunatasime, pannkoogitasime, grillisime. Laupäeval, mil suurema osa töid ära tegime, olid lapsed ka abis. Sain näitliku, oma nahale lähima õppevahendi abil aru, miks talus palju lapsi ja põlvkondi pidi olema. Kes korjas käbisid, kes riisus lehti, kes õppis riisumist, kes lõikas oksi, kes korjas oksi, kes vedasid traktoriga prahti. Neil aastail, mil ma veel "vaba ja vallatu" olin, kulus majaümbruse kevadekorda saamiseks vähemalt nädal.
Laupäeva õhtul poes käies ja sellest nurgast möödudes, kus suuri vahtplastist (või kuidas seda pehmet materjali nimetama peaks?) mõõkasid hoitakse, takerdus nii minu kui Asko samm. Tunnistasin Askole, et nende mõõkade juures meenub mulle alati Mihkel. Asko teatas, et talle ka. Asi päädis sellega, et ladusime korvi neli mõõka - ega siis Mirjamit saa ilma jätta.
Kas lapsed olid rõõmsad või väga rõõmsad?
Neil on männikus Kuningriik. Pühapäeval lasime nad siis sinna lahti.

Pühapäeva õhtul, kui lapsi vähemaks oli jäänud, ei raatsinud me ikka veel tuppa kolida. Isegi selle kevade esimese promeneerimise tegime - kõndisime vaheteeni ja tagasi, Mirjam kärus, Mihkel jala, kõigil "parimad riided" seljas. Võisime üsna kentsaka mulje jätta. Õnneks Mamma ei näinud meid lahkumas :D

Kaks õues veedetud päeva tekitasid aga kaose toas - mullakiht ja pesemata nõude virn kasvasid päris kõrgeks. Joon veel ühe kohvi ja vaatan siis, kas võtan ses suhtes midagi ette... või põgenen õue.

Kiirelt mõned killud

2010-04-10T12:15:00.001+03:00

Kaks õhtut järjest on lapsed siia jõudes kohe õue põrutanud ja noori naturaliste mänginud. Pesumasin huugab, kindaid-mütse-salle-sokke olen õhtuti käsitsi pesnud. Eile õhtul olime targemad ja otsisime kõigile terved kummikud ning lihtsad töökindad.
Noh, ega see pesemisest säästnud.
Turbamuda on imeliselt nakkuv...
Mamma Ei Olnud Rõõmus :)

*

Eelmisel nädalal ehitas Asko koos Mihkliga kaks pesakasti. Ühe tavalise, teise nahkhiirtele. Nüüd ootame, kas keegi neid ka pesitsemiskõlbulikuks peab. Täna on plaanis teha kast mõnele kakulisele.

*

Terve selle nädala on Asko haigena kodus töötanud. Mina ka. Mihkli evakueerisime ikka hommikuti lasteaeda, Mirjam aga oli meiega hädas... Täna tundub olevat viimaks Päev, Mil Võiks Midagi Lahedat Teha.

*

Ei, lihavõttejäneseid meil ei käinud. Meil on metsas pärisjänesed ja pühapäeval käis Yleislääkäri, kes tõi šokolaadi ja värvitud mune. Degusteerisime Facebooki kaudu saadud uut õlut. Yleislääkäri kommentaar: "See võiks olla üleminekujoogiks rinnapiimalt õllele." Kokkuvõtvalt: mitte ühtegi halba sõna selle õlle kohta öelda ei saa. Nii iseloomutu märjuke.

*

Aga nüüd võiks küll midagi lahedat teha. Peseks aknad ära?

Rong see sõitis...

2010-04-03T22:26:00.000+03:00

Üks lapsesuu võttis hiljuti teemaks üle 30-aastased vallalised naised ja rongide sõiduplaani. Eile öösel tuli see teema Askoga jutuks. Mina torisesin lihtsalt, et poiss ei tea, millest räägib - mõni naine alles kolmekümneselt hinda lähebki. Mis mõttes rong läinud?! Asko teatas seepeale, et kui rong on läinud, siis järelikult tuleb millalgi uus. Tähtis on lihtsalt õigeks ajaks jaama minna...

Hundi ulg on kaardistanud jaamad, kus sõiduplaan võiks suhteliselt pikk olla. Iseasi, millised sõidukid seal peatuvad ja kui kaugele nendega saab - dresiiniga ilmselt maailma lõppu ei põruta... aga tasa sõudeski ja ümberistumistegagi võib tegelikult päris ilus reis olla.

Hommik

2010-04-01T09:30:00.000+03:00

Mihkel võttis jalgratta lasteaeda kaasa. Kiivri ja uhiuued jalgratturikindad muidugi ka. Kõige selle sebimise sees läks mul täitsa meelest poissi hoiatada, et täna on esimene aprill. Muretsesin siiski asjatult, sest kui Asko tööle oli jõudnud, kuulsin, et autos sai Mihkel korraliku ülevaate ees ootavatest ohtudest ja väljakutsetest, harijaks siis M.

*

Mirjam ärkas ja hakkas ajakirja lugema. "O, m, e, i - ida!" luges ta šampoonireklaami. "Ida" siis tähenduses "isa". Loeb ja naeratab. Muide, Mirjamil on kolm põselohku. Vasakul põsel üks, paremal aga kaks. Kõik see päike, mis temas on, poleks muidu ilmselt ära mahtunud.

*

Ema jõi hommikukohvi ja arutles, et kevadpühad on selle poolest mõnusad, et kuuske ei pea tuppa tooma...

Harin end minagi

2010-03-31T20:44:00.000+03:00

Asko tõi koju ja luges ise juba läbi kaks raamatut. "Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid" ja "Lastekasvatus pärast lahutust". Ei, me ei hakka lahutama (tahaksime hoopiski abielluda, aga ei saa, mõlemad oleme juba abielus), aga lapsi kasvatada* üritame siiski... Viimatinimetatud raamatu võtavad hästi kokku poolteist lehekülge, kus on kirjas lahutatud vanemate laste õiguste deklaratsioon. Endale meelespidamiseks, rahvale lugemiseks toon sellest ära mõned punktid.

Lastel on õigus:

Olla kaitstud vanematevahelise sõja eest.
Olla vabad sundusest kummagi vanema poolel olla, teda kaitsta või mustata.
Olla vabad vanemlike kohustuste ülevõtmisest! Lapsest ei tohi saada "mees majas" või "väike emme".
Eeldada, et mõlemad vanemad informeerivad teineteist last puudutavatest tervishoiu-, haridusalastest ja juriidilistest küsimustest.
Hoiduda hooldus- ja külastusõigust puudutavate otsuste tegemisest.
Mitte olla sõnumitooja või spioon vanemate vahel.
Mitte olla palutud hoidma saladusi teise vanema ees.

* Lapsi ei pea kasvatama, nad kasvavad ise. Lapsed vajavad vaid õpetamist, ütleb mu ema.

Veel Peter Foxi

2010-03-30T16:13:00.000+03:00

Möödunud nädalast

2010-03-29T18:25:00.000+03:00

Mihkel oli paar ööd kodunt ära, isa ja teiste sugulaste-hõimlaste juures. Tagasi tulles tunnistas, et ega ta meist eriti ei mõelnud. Harva - ainult siis, kui midagi muud teha ei olnud.

*

Teemaks tulid perekondlikud suhted. Saanud kinnitust sellele, kes tema isa on, seletas poiss, et Asko on tema kasuisa. Järgnes küsimus: "Aga kas Asko ikka ise teab seda?"

*

Reedel tegin lastele taas kohvikut. Seekord kirjutasin valmis ka menüü ja kohvikulised pidid maksma ka. Mõlemad esitasid laulu. Võib öelda, et kauplesin kasudega. Mängida on mõnus :)

*

Laupäeva õhtul käisin Tartus. Asko oli vanemate lastega Tallinna läinud, mina jätsin Mirjami Mamma hooleks ja kablutasin bussile. Juba piimapuki juurde jõudes kuulsin müristamist. Padukas ja korralik äike algas just siis, kui olin Annelinna, õige maja juurde jõunud. Kokku said seminarka, st humanitaarraamatukogu töötajad. Kuduv Koeraomanik heietas just mälestusi, nii mõnigi asi tuli tuttav ette :) Mõnus õhtu oli. Kui koju jõudsin, magas Mirjam Mamma kaisus.

Hm, ei tea, kas pajul on nüüd koor siis lahti?

Ja kui kobarblogimiseks juba läks...

2010-03-29T15:25:00.000+03:00

...siis avan täna ühe ammukavatsetud uue teema: "Kuula oma isa".

Alati käi kempsus ära, kui selleks võimalus on!

Boonuseks lause teemast "Kuula oma ema" (inspireeritud mõningatest ümberkorraldusest tuttavate naisterahvaste elukorralduses):

Ei ole mõtet asjast ainult seepärast kinni hoida, et sel vars küljes on.

Oli midagi ütlemist?

2010-03-29T14:48:00.000+03:00

Mõningaist asjust II

2010-03-29T14:41:00.000+03:00

Vihast

Mõnikord ei teegi viha päris pimedaks, vaid võtab ära ainult (funktsionaalse) lugemisoskuse ning muudab mälu valikuliseks. Puutumata jääb veendumus oma ilmeksimatuses.

Neil, kes kunagi ei eksi, on ilmselt raske elu. Nad teavad, kuidas kõik toimima peaks, aga ikka leidub keegi, kes kõik kihva keerab...

Mõningaist asjust I

2010-03-29T12:55:00.000+03:00

Kallistamisest

Kui ma laps olin, siis mingit erilist kallistamist ei olnud. Füüsilist kokkupuudet teiste inimestega oli nii vähe kui võimalik ja nii palju kui hädavajalik.

Minu lapsed on kaisulapsed. "Kalli-kalli" oli Mirjami esimesi väljendeid. Papa leidis poest Kalli-Kalli iirisedki :)

Arvan, et lastele tuleb ainult kasuks, kui nad näevad oma vanemaid kallistamas. Ideaalis teevad nad seda omavahel, aga võib ka abikaasaga/elukaaslasega.

Vaheaeg

2010-03-24T23:47:00.001+02:00

Sain täna ühe töö valmis ja uus on juba ootel. Kahe töö ja päeva vahel pean nüüd vaheaega, kuigi suurema osa sellest kavatsen maha magada. Vahepeal lihtsalt vaja blogiseda. Näiteks sellest, et pooleteistaastane laps on läpakanuppude eemaldamises sama osav kui papagoi: lendab peale, lööb näpud taha ja... voilal-lal-laa, jälle mu läpakal naeratuses auk juures. Täna lahkusid siis k ja j. Kenasti kõrvuti, elus ja katkiminemises. D oli juba ammu kadunud.
Või siis sellest, et eelmisel reedel võtsime me toa. Mirjam oli esimest korda öösel ilma minuta. Ei, talle ei meeldinud see mitte üks raas. Eks me midagi sellist kahtlustasime, aga kinnitust sellele saime siiski alles laupäeval. Enne sõime me Tartu linna kõige paremat veisefileed, vaatasime telekat ja magasime väga ebamugavas voodis - kõik siis tegevused, mida kodus naljalt ei juhtu, sest kodune voodi on Mõnus. Tegu oli seni kõige kehvema hotellivoodiga. Arutult pehme ja kahes osas, mis teineteisest eemale vajusid. Pidevalt pidime oma kehaosi või abikaasat vooditevahelisest kuristikust otsima. Ekstreemsportlastele sobiv tegevus, mitte mõistlikele pereinimestele (muahahaa).
Veisefileest aga seda veel, et ma pole kunagi veiselihast lugu pidanud. Asko jutte sellest, millist imelist kraami ta Luksemburgis või Pariisis söönud, olen kuulanud umbes samasuguse tundega, nagu ta jutte helikopteritest: kui minu armsamale see meeldib, siis peab see midagi head olema, aga võtku mind Ölgömbö, kui ma millestki aru saan. Reedene veis aga andis mulle aimu, millest Asko rääkinud on.
Telekast tuli loomulikult meiesugustele rongavanematele kohane saade: film röövitud lastest. Pärast näidati veel Melanie Griffithit ka...
Mis veel? Askol on käsil projekt "Maksimarketi "laste lumelauast" lumelaua tegemine". Märksõnadeks on odav lumelaud, suured augud, ema sul libiseb, makrofleks, mäkaiver. Huvilistele võib ta ise seletada, kuidas ja mis. Homme või ülehomme saab siis näha, kas laud hakkab libisema. Igasuguste tuunimisvahendite peale on ilmselt kulunud juba rohkem, kui see laud maksis.

Magama...

Veel suguvõsast

2010-03-22T17:39:00.002+02:00

Tänu Genile ja sealt leitud hõimlastele tean ma nüüd isegi oma vanavanaema vanavanavanemaid, üldse on kirjas 28 minu esivanemat. Põnev-põnev. Valguta, Rõngu, Puhja ja Elva kandis on mu isaisa suguvõsa juured. Selgus, et mu vanavanavanaema neiupõlvenimi oli Pillau.
Vanavanaisa Hugo esivanematest ei tea ma esialgu midagi. Alma rääkis lindil, et vanapoiss Hugo oli rentnikuks Põdra talus. Mainis ka Osvald Pettaid, kes Ilmasõja puhkedes teiste hulgas sõtta võeti. Sõbrad otsustasid, et annavad end kohe sakslaste kätte vangi. Nii nad siis olidki kenasti sõja vangis mööda saatnud. Kui sõda lõppes ja Hugo kuulis, et vangid laevaga Narva jõuavad, oli ta kohe Osvaldile järele läinud. Kes Osvald Hugole oli? Mäletasin, et Hugol oli vend Villem, aga mu mälu võib mind petta ka.
Almal oli kaks venda ka, vähemalt üks neist käis ülikoolis. Mul on pool juttu veel kuulamata, aga kardan, et uut infot enam eriti ei tule.
Lood aga, mida Alma räägib, on huvitavad. Sellest, kuidas ta esimest ja viimast korda Rannu mõisnikuga kohtus, endal ühe mammi surikleit seljas ja kübar peas. Rannu mõisa kirjutajast, väga ilusast mehest, kellega nad ilmselt vastastikku südamed murdsid ja kes metsa vahel maha lasti ning loomade poolt ära näriti. 1905. aasta revolutsioonist ja selle järelkajadest. Sellest, kuidas ta saunapäevadel oma väikseid õemehe lapsi sauna vahet kandis...

*

Suguvõsas mütates tuli mõte, et polnud vanal ajal sugugi vähem poolvennandust ja -õendust, lihtsalt vanasti kasutati eelmine kaasa (tavaliselt oli selleks naine) ikka lõpuni ära, alles siis võeti uus. Tänapäeval on mindud säästva kasutuse teed, teise ringi kaup on ka täitsa hinnas. Või pidada säästvaks hoopis vana varianti?

"Too oma vana naine Humanasse*!"

* "...saadame ta Aafrikasse."

Ma ei tule koju

2010-03-22T17:18:00.001+02:00

2010-03-21T19:49:00.001+02:00

Olen elevil kut pruut: sain kuulamiseks enda kätte kaks kassetti. Need on lindistatud 30 aastat tagasi USAs ja neil räägib minu vanavanema Alma Pettai, sündinud Peterson. Ma pole kuulamisega veel kuigi kaugele jõudnud, sest lastega koos pole seda võimalik teha.
Alma sündis 1896. Tema ema suri leukeemiasse 48-aastaselt, isa läks oma kaasale järele täpselt aasta ja kuu hiljem, olles 53-aastane. Alma oli orvuks jäädes 11-aastane. Viie aasta pärast suri ta õde, jättes ematuks kolm last, noorim neist paaripäevane. Oma kolm nädalat oli pisike õetütar Alma hoida. Nagu mu vanavanaema ütles, oli ime, et ta oskamatusest last ära ei tapnud.
Tepsi (Rannu vallas Kipastu külas) oli ilmselt suur talu, sest Alma meenutas, kuidas ta 7-8 hobust kaevule jooma lasi ja kuidas koer Eku nendega mängis. Kui Alma rääkis, kuidas ta vilja veskile viis, küsis ta poeg, kas ta ise kotte tassis. "Mina?! Mina vaid naeratasin ja kotid lendasid ise veski poole. Sul mõõdulinti on? Vat, vaata sealt, mu piht oli 64 sentimeetrit. Nüüd... noh, nüüd on kõik teistmoodi..."

Teises kohas (ma kuulasin linte juhuslikult ja ahnelt...) rääkis Alma, kuidas ta glaukoomi tõttu USAs haiglas oli. Kuulata inimest, kellega ma kunagi kohtunud ei ole, kes juba 25 aastat surnud on, rääkimas humoorikalt ja eneseirooniliselt... noh, ütleme, et see oli natuke üllatav. Alma jättis lindil kohati terasema mulje kui noorem generatsioon. Ilmselt aitas just iga sellele kaasa: ei pea enam mõtlema, mida võib välja öelda ja mida mitte. Aga jah, haiglakogemuse juurde tagasi tulles: vanavanaema kirjeldas, kuidas ta personali üllatas. Vähe sellest, et "juurupist" pärit inime, kes inglise keelt ei oska, lugeda oskas - ta oskas isegi kirjutada :)

Kui mahti saan, kuulan edasi. Geni abiga olen kindlaks teinud Alma isa nime: Jaan. Alma õemees, kes Tepsi talu edasi pidas, oli Peeter Koni, kes abiellus uuesti ja sai veel mitu last.

Kust see laps need jutud sai?

2010-03-16T10:32:00.003+02:00

Mirjam saab homme aasta ja seitse kuud vanaks. Tasapisi on pidevalt kasutatavaid sõnu nii palju kogunenud, et panen need siia kirja.
Viisakusvormelid: tele, ta-taa, tööd (tähendab siis "Head ööd!"), alloo, aitäh.
Kehaosad: nina, naba, taba (tähendab "saba", kõnelejal endal seda siiski pole).
Isikud: mamma (kasutusel ka vandesõnana, kui keegi kõneleja sõna ei kuula - sel juhul käratatakse vihaselt "Mam-maaa!"), lillu (Villu), ida (isa), tita, papa.
Kõige Tähtsamad Sõnad: kalli, eitaha, anna, jaa, opa, kommi, uua (juua), kaka(ä)da, kinni, aita, am-am, tinna (sinna), auto, õue, tauna (sauna)...
Üritab sõnu järele korrata, siia kirja said siis need sõnad, mida ta omal algatusel kasutab.

Lisatud: panin vahepeal ahju kütte. Puid ahju ladudes lugesin neid: "Üks..." "Kaks, kolm, neli!" luges Mirjam edasi. Kui puud ahjus, jookseb tüdruk kühvli-harja järele, kui sodi kokku pühitud, näidatakse mulle, kust tuleb tikud võtta.

Sõnu kombineeritakse juba vastavalt vajadusele. "Aita, kinni!" - tuleb kinnise karbiga, et ma selle lahti teeksin. Täna hommikul teatas mulle: "Tita tahab kommi." No tere hommikust! See kommijutt on Mirjamil põhiline nali, aeg-ajalt toimub meie vahel järgmine dialoog.
Mirjam: "Ei taha!"
Mina: "Ei taha? Mida sa siis tahad?"
Mirjam: "Kommi!" Ja ise juba naerab, sest teab, et mina hakkan kohe naerma.
Mina: "Kommi? Kommi ei saa."

Raamatuid "loeb" kõva häälega ja ilmekalt ette. Räägib omaette. Telefoniga räägib. Laulab palju. On rõõmsameelne ja seltskondlik, lisaks ka väga tähelepanelik. Mihklit hoiab, nagu Mihkel tedagi.

Arm, see on kui tuulispask

2010-03-15T11:20:00.004+02:00

Vaatasime eile filmi "Hank ja Mike" ning sealt siis see lugu. Kummitab. Küsib eesti keelde panemist... Aapo?

It Happens In Florida

Love, it’s like a hurricane: it happens in Florida, it gets into everything.
Love, it’s like a monster truck: it fills up whole stadiums, but it crushes smaller trucks
Love, it’s like a marmoset: it may be small and cute, but sometimes it eats its young
Love, it’s like a trailer park: ugly but functional, the rent is cheap enough
Love, it’s like a garbage man: it collects waste and filth, it smells like rotting flesh
Love, it’s like an interstate: it gets you from place to place, but it’s littered with dead raccoons
Love, it’s like a newborn child: seems interesting when it’s young, gets pedestrian after a while
Love, it’s like a hurricane: it happens in Florida, it destroys everything.

*

Olen võlgu kaks meemi. Lähiajal võtan asja ette :)

12. märts

2010-03-12T00:18:00.000+02:00

Sünnipäevalapsele see lugu...

2010-03-08T16:59:00.001+02:00

Mihkel on viimasel ajal hommikuti kuidagi eriti tubli, täna tegi isegi süüa ise (valvas putru). Kui ta tahab müslit süüa, ei pea ma enam kööki minemagi - poiss on nii palju kasvanud, et ulatub külmkapist piima või jogurtit võtma ("Ma ulatun siis, kui olen kikivarvul," täpsustas Mihkel.). Ajutine tagasilöök saabus, kui selgus, et metallist lusikat ei tohi mikrolaineahju panna. "Ma olen rumal väike poiss," teatas Mihkel.
"Ei ole sa rumal. Sa lihtsalt ei teadnud seda, et metallist asja ei tohi mikrolaineahju panna. Nüüd sa ju tead, oled jälle targem."
"Ikkagi hakkan ma pätiks!"
"Hm. Noh, ma ei soovita. See ei ole üldse hea amet. Pealegi muudad sa siis meid väga kurvaks."
"Olgu. Ma hakkan siis ränduriks. Siis ma olen lihtsalt vahepeal ära."
"Jah, pigem ränduriks. Selle vastu pole mul midagi."

*

Eile õhtul kaevas Asko koos Mihkli ja Mirjamiga kuuri taha lumekooriku alla käigud. Kui täna õues käisime, demonstreeris Mihkel, et käigud on täitsa läbitavad - lipsas lume alla nagu suslik ja tuli teisest august välja.

*

Viimasest "Tähekesest" (seal on pilt tädist, kes tahab kellakägu suurpuhastada) on Mihkel pähe saanud idee, et peaksime tegema suurpuhastuse. Nojah, eks tal õigus ole, aga...
Igatahes olen ma vaimus valmis. Tean juba, mis asjadest ma lahti tahan saada, Süstematiseerimiseks ostsin isegi mõned Kastid. Papist duplotünn oli ka juba väga lagunenud, eile vahetasin selle aardekirstu vastu välja. Kastilaulu (endiselt pean vähemalt kord päevas mängitama No Big Silence'i versioone etendusest "Kuidas kuningas kuu peale kippus") ilmusid täna siis "dulpokastid, legokastid, aardekirstud, paberikastid, nukukastid, raamatukastid, kreemikastid..."

Elu mõttest, universumist ja kõigest muust

2010-03-07T19:12:00.000+02:00

Sõidame Pukast Tartusse. Mirjam uinub kohe, kui auto sõitma hakkab, Mihklil palume lihtsalt vait olla. Korduvalt palume. Pärast suhteliselt pikka (no vähemalt viis minutit) ja mõtlikku vaikimist esitab Mihkel Küsimuse: "Miks tehakse aiapäkapikke?"

2010-03-06T19:28:00.000+02:00

Põhiline erinevus professionaali ja amatööri vahel: viimasel on kahtlemata õigus.

Elu tõsiasjad

2010-03-05T20:26:00.000+02:00

Nohune ("Mul käib ninas disko!") Mihkel mängib üllatusmunast saadud 2-osalise jublakaga. Üks osa kaob mängu käigus ära. Mihkel otsib, siis istub toolile ja lihtsalt nohiseb mõnda aega.
Mihkel: Kus see teine ots kadus?
Kader: Ma ei tea.
Mihkel: Ma tean, et sa ei tea.
Kader: Küll see välja tuleb.
Mihkel: Sel pole ju jalgu.

Ninnu-nännu

2010-03-04T10:56:00.001+02:00

Viimasel ajal olen tihti kaalunud, kas peaksin blogimise lõpetama. Mu sisemine tsensor on nii karmiks läinud, et paljud asjad, mis varem blogisse oleksid jõudnud, jäävad nüüd täiesti kirja panemata. Mis mõtet siis üldse enam avalikul päevikul on, kui see pole enam ei avalik ega ka päevik?

Kui ma teaks, et maailm sellest paremaks paigaks muutuks ja absurdilained enam üle pea kokku ei lööks, lõpetaksin ma muidugi blogimise, kas või päevapealt.

Ei muutu ju. Inimesed näevad ikka asju erinevalt. Eriarvamusel inimesi nimetatakse ikka edasi ebaadekvaatseks, reaalsustaju kaotanuks, kitsarinnaliseks, manipuleerijaks, pimedaks... Kui sa ei näe asju nagu mina, oled sa pime. Kui sa suudad lahus hoida erinevad teemad, oled sa silmakirjalik.

Minu arust väljendub silmakirjalikkus küll milleski muus, aga see selleks.

PR-eelis on sellel, kes esimesena kaeblema hakkab ja kõvemini hädaldab. Niisiis esialgu ma jätan endale selle kanali alles, et oma turtsumised ära turtsuda, kas või selleks, et näidata: eriarvamused on olemas. Pealegi olen ma blogi kaudu nii paljude huvitavate inimestega tutvunud, et kahju oleks lõpetada. Samas ei välista ma ka võimalust, et ühel hetkel lihtsalt lähen. Mitte luku taha, vaid päris ära.

See postitus oli siis nendele, kelle arust siit blogist ainult ninnu-nännut lugeda saab. (Noh, minu elus ongi palju ninnu-nännut, mõned aastad tagasi poleks ma uskunud, et sellisesse seisu jõuan...)

Põuepudeli-ilm

2010-03-04T09:50:00.001+02:00

Talv võiks aru saada, et järsk kaalulangus tekitab vaid jo-jo-efekti, ja igasugused vahepealsed sulatamised enne Suurt ja Lõplikku ära jätta. No kellele seda vahepealset jälki soppa vaja oli? Ja oli sel voolukapilukul vaja lahti sulada, et ma saaksin kindlaks teha, kui palju me tegelikult elektrit kulutanud oleme? Eesti Energial on hea aasta...

Eile-üleeile läksin Mihklile ise järele, eile tulime ka tagasi jala. Tuisk oli suurema osa teest vastu, aga ma ei kuulnud mitte virinapoegagi. Kui kodumaja paistma hakkas, teatas poiss, et üldse polnud pikk tee. Sellise kaaslasega võib rallit sõita küll.

Mirjamiga aga lükkasime eile hoovile uued rajad sisse. Suuremal suurem, väiksemal väike labidas. Täna peame ilmselt sama tegema. Ma pigem lükkan lund. Ei taha löga ja pori.

Hö-hö-höö

2010-03-01T19:52:00.001+02:00

Noh, sellega olen küll nõus, et aeg ja mood mind mõjuta: kannan oma vähesed lemmikud lihtsalt ribadeks. Tugeva asja puhul võib selleks kuluda aastakümneid... Kašmiiri ja siidiga on mu garderoobis aga ikaldus.

Kultuuriteateid

2010-02-27T15:47:00.000+02:00

Lahendasime ühe sisuliselt "võta või jäta"-olukorra nii, et võtsime (kätte) ja läksime teatrisse. Etenduseks "Kuidas kuningas kuu peale kippus". Kristiina on sellest kirjutanud ka.
ETV kodulehelt olin juba varemgi Mihklile näidanud 1976. aasta telelavastust, No Big Silence'i laulude saatel aga kepsles ta juba paari aasta eest. Nüüd sai kõike Mihkli soovil veel ja veel kuulatud-vaadatud. Olin natuke mures, sest kirjade kohaselt on etendus sobiv alates 7. eluaastast, Mihklile aga kõik meeldis ja ta oli isegi vaiksem-rahulikum kui nii mõnigi suurem laps.
Teel Sügaorgu saatsid kõik üksteist toredatesse kohtadesse - kuu peale, metsa ja põrgusse.

*

Mihkel: "Ma tean, mida võiks suveööl teha."
Kader: "Jah? Mida siis?"
Mihkel: "Võiks käia taskulambiga ringi ja otsida kohta, kuhu ma saaksin kaevata oma isikliku põrgu."

*

Kaks nädalat tagasi käisime Mihkliga onu Aapot kuulamas-vaatamas. Kõik olid oma ülesannete kõrgusel (Mihkel ühtegi kompromiteerivat küsimust ei esitanud), mina aga isegi ületasin ennast - mina, kes ma üldse joonistada ei oska, maalisin oma poja näost Ämblikmeheks.

*

Titeklaver, mille näärivana Mirjamile tõi, on osutunud üheks väärt vidinaks. Talutavalt vaikse häälega, paljude funktsioonidega, samas lihtsalt kasutatav. Juba mitmes puhkepäevahommik algab meil sellega, et Mirjam hõikab oma esimesed "kalli!"-d ja otsib siis pilli välja, paneb käima ja teeb mõned tantsutiirud. Täna vedas ta pilli voodisse ja andis meile soolokontserdi. Milline kaasaelamine ja emotsionaalsus! Lausa Rannap kohe... siis aga tegi ta triki, millega isegi Rannap hakkama ei saa: keeras pilli selili ja mängis nii. Kujutage ette, kuidas laval tiibklaverit selili keerama hakatakse...

Sügaoru lumespartakiaad

2010-02-22T10:08:00.003+02:00

Laupäeval võttis Mihkel osa maratonist ja sai kaela medali.

Külm oli, hirrrrmus külm. Mihkli saatemeeskonda kuulus lisaks minule ja Askole ka M, kes väga asjalikult "auke" otsis, kust poiss kiiremini edasi saaks liikuda. Saatjaskond täitis ka pidamismäärde osa... Distants oli üle poole kilomeetri pikk. Nii kui diplom käes, medal kaelas ja lonks kuuma teed sees, jooksime autosse, ei jäänud loosimist ootama. Lõunakeskuses tankisime kiirtoitu ja käisime poes (Mihklil oli number ikka küljes ja medal kaelas), siis ruttu koju tagasi. Tee, mis hommikul oopeliga veel suhteliselt lihtsalt läbitav oli, oli vahepealsete tundide jooksul päris korralikult täis tuisanud. Vedas meil, ei jäänud kinni. Kiire riiete- ja autovahetus ning kõik peale minu ja Mirjami läksid kinno, vaatama "Printsessi ja konna". Hiljem kuulsin, et ajavaru kulus marjaks ära - naabrimees (noh, tegelikult muidugi tema buss) vajas väljatõmbamist.
Mina kütsin ahju ja tahtsin magada, aga Mirjam keeldus uinumast. Arvuti oli mul hommikul katki läinud, nii ma siis lugesin... kuni meenus, et oot, mul on ju üks vana läpakas ka, selline, mille kaas/ekraan lahti ei seisa ja kaks klahvi küljest ära ja mille pilt aeg-ajalt virvendama hakkab ja sirgeksväänamist vajab. Praegugi olen selle taga, padi ekraanile toeks.
Õhtusöögiks tegin M valikut: kiirnuudleid ja vaarikakooki. Kiirnuudleid keetsin koos ohtra aedviljaga, juurde praadisin lihapalle.
Magama läks Mihkel koos medaliga. Ma ei lubanud seda ööseks kaela jätta, aga käeulatusse küll...

Pühapäeva hommik algas samuti varakult, M pidi kell 9 proovi jõudma ja ajavaru pidi suur olema. Hommikusöök, patsitegu, kontroll, et kõik asjad kaasa saavad. Asko käis teed uurimas ja tagasi tulles teatas, et neil on ainult üks võimalus.
Kohe pärast Asko ja M lahkumist tuli kööki Mihkel, pidžaamas ja medaliga...
Kell veerand kümme ütlesin just Mihklile, et ei tea, mida Asko hetkel teeb, ja Asko helistas. Selgus, et piimapukist kaugemal on tee vallideni triiki täis tuisanud. Nii täis, et isegi jeep sealt läbi pole veel roninud. Asko ei olnud just kõige helgemas meeleolus.
Andsin Mirjami Mamma hooleks ja Mihkel sai loa multikaid vaadata, korjasin kaasa kuivi kindaid ja tavalise labida (lumelabidas oli Askol targu autos kaasas) ja läksin välja. Ega ma teadnud, kas must abi on või kas auto ikka kinni on, kui mina ükskord mäest üles ja metsast välja jõuan.
Oli kinni. Aitasin ka kaevata ja jeep sai mõned meetrid kaugemale, enne kui taas kinni jäi.
Ma ei tea, kui kaua me seal kaevanud oleksime, kui üks kaugemalt naabrimees traktoriga appi poleks tulnud. Ta vedas jeebu teeristini - "vahetee" oli lahti lükatud.
Kui koju tagasi jõudsin, lugesin, et Edelaraudtee rongid seisavad. Ja teisest kohast lugesin soovitust kodus püsida, võtta ette ainult tõepoolest hädavajalikke sõite. Järeldus: kui on ikka hädavajalik sõit, siis on üks isa visam kui rong.

Õhtul tegime sauna ja käisime lumes. Sel talvel on see igasaunane üritus. Palju puhast, pehmet ja kohevat lund... Mihkel on juba kange lumesupleja. Lavale tagasi ronides oli tal kaasas peotäis lund, millest lahkelt Mirjamilegi ampsu pakkus.

Underist, isiklikult

2010-02-17T22:41:00.001+02:00

Ta juubilaril palju sõnu pühendas, nii osavasti ennast tema tegudega ühendas. - O. Kopvillem

Ei, ma ei ole Sirje Kiini Underi-monograafiat veel läbi lugenud. Kui täpne olla, siis ootab mind lehekülg 220, peatükk "Sinine puri". Sirvinud olen küll tagantpoolt ka, ei salga. Panen lihtsalt kirja mõned mõtted, mis vahepeal selle raamatuga seoses tekkinud.

* Kirjandusteaduses pole ma kunagi eriti kodus olnud. "Mida autor selle teosega öelda tahtis?"-küsimus ajas mu juba kooliajal sügelema. Raamatuid lugesin tööstuslikus koguses, aga rääkida nendest ei tahtnud. Ei taha eriti praegugi. Intiimne värk, eks ole. Oot, miks ma seda praegu kirjutan...? Aa, ma tahtsin sinna jõuda, et ma ei tea, kas keegi on uurinud edukate (!) naiskirjanike suhteid oma isaga? Teinud statistikat, kui määrav on isa toetus tütre vaimsetele huvidele-püüdlustele? Underit koolitati-hariti hoolimata kesistest majanduslikest võimalustest. Meenusid ka Jannsen ja Koidula...

* Mis kägu need toonased inimesed ajasid, et Karl Hacker olevat olnud kena, Adsonist igatahes ilusam mees?! No võrrelge ükskõik millist pilti neist meestest: Adson on kui kompu, sümmeetriline ja peente näojoontega, Hacker aga on lihtsalt... Hacker. Jah, pilt ei anna inimesest tegelikku ettekujutust, puudub dünaamika jms. Lihtsalt märgin ära, et kui ma peaksin valima, kumma mehe posteri ma magamistoa seinale paneksin, võidaks Adson.

* Hackerist hakkas mul kahju. Tuli armastus peale, võttis mees naise, sai lapsed. Naine aga, kui armastus üle läks, kukkus hädaldama, et tema vaim näljas on. No mida peab üks mees tegema? Hacker eelistas salongiõhtutele metsaskäike. Täitsa mõistan teda... kindlasti arutati seal salongis ka seda, mida üks või teine kirjanik-kunstnik oma teosega öelda on tahtnud. Aga vähe sellest, et naisel vaim näljas, ega ta ihu ka rahul olnud.

* Mõistmaks, mida tähendab vastuolu kohustuste ja soovide vahel, ei pea olema kirjanik ega ka naine. Nii, mul on (eeldatavalt, sest laps võib lõunaunest varem ärgata) kaks tundi vaba aega, mida ma sellega teen? Oo, kirjutan oma lastejuttu edasi, loen Underit, maalin midagi, tikin, koon, komponeerin! Või siiski koristan veidi (tolmuimejat ei või käima panna, see võiks lapse äratada), panen ahju kütte, triigin, koostan järgmise nädala menüüd? Valik on sinu.
Teoorias on see lihtne. Sul on vaba aeg, kasuta seda! Ahju kütta, koristada saab ka lapsega koos, ja kui ei saa, pole ka midagi hullu.
Praktikas on asi nii, et kui oled otsustanud need kaks tundi loomingule pühendada, oled lapse ärkamise ajaks jõudnud kohvi teha ja juua ning end kirjutamiseks/maalimiseks/vms meeleollu viia. Kõik. Ja ongi aeg ahi kütte panna.

* Anne nõuab egoismi. Üks Adson ei teeks ka paha.

* Under andis omamoodi tähenduse lausele "Vanemate patud nuheldakse laste kätte"...

* Underi elust saaks suurepärase teleseriaali. Võib, ma hakkan kirjutama? Kohe, kui lapsed on magama jäänud...

* Kas ma seda ikka olen öelnud, et Underi luule on mulle alati meeldinud? Ja seda, et Kiisleri ja Sepa hala võiks ju lausa "vananaiselikuks" nimetada, kui oleks tahtmist nende absurdseid süüdistusi üldse kuidagi määratleda.

Teised kirjutavad nii:
Jaak Urmet Päevalehes
Pekka Erelt Eesti Ekspressis
Kalev Kesküla usutlus Sirje Kiiniga Eesti Ekspressis
Katrin Pauts Õhtulehes
Vilja Kiisler Sirbis

2010-02-14T13:18:00.000+02:00

Eile tegin maitsvat ahjurooga. Lihatükid pannil pruuniks, siis malmpotti, seltsiks paaaalju küüslauku ja sibulat, maitseks soola ja rohelist pipart, vedelikuks tumedat Oboloni.

Õnneks võtsin ikka ise söögi ahjust välja, ei läinud vanni - õnneks seepärast, et oi-oi, kui hää see potitäis tuli. Nojah, ega mul vanni pole ka. Lihtsalt see pilt on nii hea, et pidin linkima.

Api!

2010-02-10T23:25:00.000+02:00

Jäin geni.com-i lõksu!

Olen pool päeva suguvõsaga müranud. Kõige kurvem on asja juures see, et umbes poolteist aastat tagasi tegin selle töö juba MyHeritage.com-is ära, aga jätsin netti laadimata ja siis läks toonane läpakas sinna, kus päike ei paista.

Kui mu lugejate hulgas on järgmiste nimedega inimesi, võite te olla minu sugulased: Pettai (hm...), Suits, Mõrd, Keerman, Paju, Pusta, Peterson, Hurt, MacKenzie, Maiste, Leesik, Soonvald, Lauris, Haramaa, Niider, Tomson, Mätlik, Freiberg... mõned nimed ei tule hetkel kohe meelde, eks pinnin homme jälle ema.

Ja selle eest, et vanade fotode taha ei kirjutatud, kes pildil on, tahaks mõnel kõrvad pihku võtta. Kahjuks pole see võimalik.

Üks artikkel

2010-02-05T13:02:00.000+02:00

Selline siis. Kuidagi... lohutav oli seda lugeda. Me ei ole oma arusaamades üksi.

Aitäh Sirtsule, kes juuksuris käis ja ajakirjandusega tutvus!

Ainult kaks lõiku

2010-02-03T21:39:00.000+02:00

Inimese vääramatust õigusest oma loole

Inimese elu on lugu. Me elame põimuvate, segunevate, hargnevate lugude maailmas, mitte kastide maailmas. Kaste (siltidega Lapsepõlv, Kool, Abielu, Naine, Isa jne jne) on vaja, et seda muinasjutulist kangast natukenegi struktureerida, aga ainult kaste silmas pidades jääb suur osa mustrist nägemata. Ühe inimese lugu ei lõpe enne, kui viimane kast kinni löödud on... tegelikult ei lõpe siiski veel - kuni vähegi on veel kedagi, kes teda ja tema lugu mäletavad, tema lugusid ja temast kirjutatud lugusid loevad.

Abielust ja truudusest

Olen seda meelt, et täiskasvanud ja vastutusvõimeliste inimeste intiimelu on ainult asjaosaliste otsustada. Otsus oma kaaslasele truu olla peaks tulema inimese seest, mitte mingitest välistest piirangutest. Kui keegi siiski tunneb, et vajab truuduse saavutamiseks mingeid religioosseid või muid karke, siis on see tema enda vaba valik. Abielu kui institutsioon ei ole midagi püha iseeneses. See, kui püha on konkreetne liit, sõltub ainult neist kahest, kes abiellu/koosellu astunud on.

Kohustuslik lumeteemaline postitus

2010-02-02T12:43:00.000+02:00

Selline pilt avanes meie toa aknast maja taha

Nagu pildilt näha, on tegu siiski pigem lauatuse, mitte postitusega.
Mirjamit igatahes silma alt ära lasta ei või...

2010-02-02T09:53:00.000+02:00

"Miks Eestil kuningat pole?" küsis Mihkel. Seletasin midagi vabariigist, Mihkel kuulas poole kõrvaga, siis võttis vestluse kokku teatega: "Ma võin kuningaks hakata."
Kena. See mure on siis kaelast ära.

Täna läks tulevane Eesti Isevalitseja lasteaeda, kus ta käis viimati eelmise aasta 18. detsembril. Vastuhakk oleks igale revolutsionäärile au teinud - ei mingit kuningliku väärikusega tapalavale sammumist. Viimaks ta siiski rahunes, lasteaias olevat veel Askolt küsinud, kas saaks talle seda võimaldada, et ema talle lõuna ajal järele tuleb.
Taotlus on otsustatud rahuldada.

Uh, reeturi tunne on.

Miks mulle ei meeldi avalikud häbipostid

2010-02-01T17:39:00.001+02:00

Kui täna MSNis vesteldes vastavasisulisele küsimusele vastasin, et jah, mind ärritab elatisevõlglaste nimekiri, mis justiitsministeeriumi kodulehel üleval, pidin põhjendama, miks see mind ärritab, sest mulle inkrimineeriti kohe suhtumine, et võlglased ei peagi maksma.

Nii. Miks see mind ärritab?

1. Meenuvad seltsimehelikud kohtud. Kui pikk on siit samm abielurikkujate nimekirja avaldamiseni?
2. Iga nime taga on erinev lugu. Kas justiitsministeerium on kõikide nende lugudega tuttav? Kas nad on kindlad, et nimekirjast saadav kasu ületab kahju?

Kordan veel kord, ma ei õigusta kaabakaid, olgu nad siis mees- või naissoost. Mul on mure nende laastude pärast, mis lendavad. Või on leiutatud "laastuvaba" kirves (vrdl "pisaravaba/kõõmavaba šampoon")?

Lisatud: Asjadest kirjutas ka, aga palju pikemalt :)

2010-01-31T13:09:00.000+02:00

Hommikul selgus, et ema ikkagi tahab Valga rongi peale jõuda. Seisis köögis, triksis-traksis, müts peas ja käekott käes. Pilk aknast välja kinnitas, et ilmselt on targem võtta jeep.
Kui Asko oodatust pool tundi hiljem koju tagasi jõudis, kuulsin, et jeep oligi tark otsus. Teed olid ikka täiesti kinni tuisanud, siin-seal oli hädalisi autosid. Kojusõit oligi seepärast kauem aega võtnud... Igatahes Asko oli rahul, ema olevat vaksali poole sõites ka rahul olnud, minul aga olid pannkoogid ja kohv just valmis saanud.
Praegu on kõik peale minu ja Mirjami õues, lükkavad teid lahti ja ehitavad lumelinna. Kui Asko saha ära paneb, saadan Mirjami ka välja ja siis... vaatan, kas kuulan transistorit või joon kisselli. Ilmselt siiski panen ahjud kütte ja likvideerin suurema korralageduse.
Nii, Mirjam tõi oma tunked juba siia...

Meemitlegem!

2010-01-27T23:06:00.001+02:00

Kuduv Koeraomanik küsis, ma püüan vastata.

Kus olid, kui:

1. esimene inime kuule astus 21.7.1969

Mind ei olnud veel.

2. John Lennon mõrvati 8.12.1980

Käisin esimeses klassis, seega olin Liispõllus. Nädal aega varem olin saanud 8-aastaseks. Liispõllus kuulati igal õhtul Ameerika Häält, ma ei mäleta, aga üsna tõenäoline, et sealt see uudis kõigepealt tuli.

3. Tshernobõli aatomielektrijaamas plahvatas 26.4.1986

Ei mäleta.

4. Balti kett 23.8.1989

Olin ketis, kuskil Viljandimaal.

5. Estonia uppus 28.9.1994

Tartus. Mäletan, et uudis oli nii uskumatu, et pidasin seda algul naljaks.

6. Diana suri 31.8.1997

Ei tea. Ega see sündmus mulle eriti korda läinud ka.

7. saabus aasta 2000

Contra juures, täpsemalt Kuldres. Pärast toimus retk Urvastesse. Jõudsime vist kohale ka kõik?

8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001

Tartus. Selle sündmusega seoses meenub mulle alati inimene, kellega sel ajal "sehkendasin" ja tol päeval Püssirohukeldris lõunat söömas käisin.

9. Michael Jackson suri 25.6. 2009

Äi mäleta mitte. Ilmselt kodus, uudist lugesin kõigepealt netist.

10. milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?

Kütsin. Tassisin puid. Kütsin. Kantseldasin lapsi, kütsin. Kella viie paiku läksin viimaks ajalehti tooma, kui tagasi jõudsin, olin üleni härmas. Hingematvalt ilus oli ikkagi... Õhtul läksin magama ja esimest korda selle talve jooksul oli mul öösel külm, aga süüdi ei olnud vaid -31,5 teisel pool seina, vaid ka null Askot.

Poonusträkk: Kas keegi mu lugejatest mäletab, kus ta oli sel päeval, mil Mike Tyson hammustas Evander Holyfieldi kõrvast tüki (28. juuni 1997)? Mina olin Zürichis, veetnud eelmise öö erinevates Limmati-äärsetes ööklubides ja saanud öömaja ühe meie vastuvõtja juures (minu võõrustajad elasid linnast väljas). W korter oli imepisike ja ma magasin köögilaua all madratsil. (Oi, nüüd ma nöögin end tookordse siivsuse eest...) Oli pühapäev, ärkasin kirikukellade helina saatel. Ja siis teatas W naerdes mulle uudist.

Yleislääkäri võiks end ka veidi tihedamini ilmutada ja oma suurepärast mälu demonstreerida. Kus Sa olid, kui reaktor plahvatas? On Sul alibi? Kuulitõukaja on ka lahkelt palutud, aga teda ma sundida ei saa, ta on must ilmselt tugevam. Ja siis ma tean kedagi, kes oskab ehk poonusträkile ka vastata (kui eelnevad küsimused vastatud, eks ole): Kateriviteri ;)

Midagi kaasahaaravat

2010-01-26T21:10:00.002+02:00

Lastel on nüüd uus lemmiklugu: